Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/24/6106073t1h547b.png)
/nginx/o/2008/06/23/51779t1h721e.jpg)
Kui nõukogude ajal olid aastast aastasse kalendris samad pühad, siis Eesti Vabariigis on palju arutletud, kas midagi riigipühade nimistust eemaldada või hoopis sinna lisada.
Nii on aastaid vaieldud, kas naistepäev peaks olema riigipüha või mitte. On neid, kelle meelest tegu nõukogudeaegse igandiga, kui ka neid, kelle hinnangul normaalse naisi väärtustava tähtpäevaga, mis vaba päevagi andma peaks. Samuti on arutletud, kas suur reede ikka peaks riigipüha olema – ehk teha sarnaselt mitmele teisele riigile selle asemel pühaks hoopis teist ülestõusmispüha.
Selle taustal on üllatav, et üpris vähe on arutletud kevadpüha ehk volbripäeva sisu ja tähtsuse üle. Kui vaatame riiklikke pühi maade kaupa, selgub, et 1. mai on riigipüha mitmekümnes riigis – samas kui naistepäev vaid Venemaal.
Olgu läänemaailmas asjad selle kui töörahva solidaarsuse päevaga nagu on, aga Eestis on paljude silmis tegu lihtsalt ühe vaba päevaga, mille üle oleks patt nuriseda. Kui juhtub olema ilus ilm, veedavad paljud selle päeva looduses või aiamaal. Ent halva ilma korral ei osata sellega midagi erilist peale hakata.
Töörahva pühana oleks 1. mail mõte, kui ametiühingud sel puhul aktiivselt eri aktsioone korraldaks. Tänavu märtsis korraldatud streik näitas, et teatav suutlikkus selleks on isegi olemas.
Näiteks Edelaraudtee hinnangul oli streigi mõju sedavõrd suur, et ettevõte esitas streigi korraldajatele üle 12 000eurose kahjunõude. «Summa koosneb saamata jäänud tuludest ning erinevatest kuludest, mida Edelaraudtee seoses streigiga kandis,» ütles Edelaraudtee kommunikatsioonijuht Kersti Gorstov sel nädalal Postimehele.
Loodetavasti ei lase ametiühingud end taolisest käitumisest häirida ja püüavad edaspidigi teha oma parima, et töötajate huve kaitsta. Samas tuleb seejuures säilitada ka reaalsustaju ja mitte esitada nõudmisi, mis viiksid meid täitmise korral samasugusesse olukorda nagu valitseb võlakriisis siplevas Kreekas. Olulisem on oma kaalutletud nõudmiste järjepidev ja selge esitamine.