Maarius Suviste: solvangud jäägu väljaku taha

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Täiesti tavaline laste jalgpallivõistlus. Vutisõbrad peavad eakaaslastega vägevat lahingut. Tore, kui lastele kaasa elatakse, aga kui olukord käest läheb, saab vaid piinlikkust tunda.​

Vaevalt on mängust kümmekond minutit möödunud, kui juba hakkab pihta. Üha sagenevad olukorrad, mis viisakalt öeldes on välja kannatamatud.

Osad oma lastele kaasa elama tulnud lapsevanemad hakkavad loopima vastasmängijate ehk teiste laste pihta kommentaare. Krõbedad sõnad lähevad teele kogu vastasmeeskonna pihta ning puutumata ei jää ka kohtunik.

«Kohtunik, mida sa teed? Kus su prillid on? Koju jäid vä!?» pröögatas üks isa üle staadioni, vaadates samal ajal oma poja võistkonna mängu.

Neid väljendeid, sõnu ja lauseid kõlas matši jooksul ohtralt. Kogu rikkalikku, solvavat ning roppe sõnu sisaldavaid hüüatusi ei hakka kirja panema – pole vaja traumeerida –, aga mõni eredaim näide siiski. «Lollakas! Õppige mängima! Lasteaiast tulite vä? Kohtunik jälle nende poolel!?» olid vaid mõned hüüatused.

Vähe sellest, et võõrad lapsed ja võistkond said kommentaarilaviini kaela – õpetati ja suunati, õigemini siunati väljaku äärest ka oma lapsi. «Mida sa teed nüüd? Mängida ei oska vä? Ära hakka trikitama! Mine nüüd juba, mida sa passid?! Mida sa kõnnid seal? Jookse nüüd, mine, sa pead jõudma! Mängi, k****, mängi! Miks sa pidid mööda lööma?».

Kas peaks sekkuma, kui mõni kaasaelaja halvustab, alandab, pritsib sappi?

Jah, peaks küll.

Nad on alles lapsed. Nad õpivad. Ei ole tippsportlased. Las nad tunnevad rõõmu mängimisest, liikumisest. Kui kaotavadki lahingu, mis sellest – ega see nüüd maailma lõpp ole. Kui võidavad, loomulikult tore ja motiveeriv. Aga väljaku äärest kostuvad solvavad ja vähemsolvavad kommentaarid küll pikas plaanis rohkem spordiindu ei süsti. Pigem vastupidi. Nii et rohkem kiitmist pingutuse eest, rohkem head, julgustamist. Et oleks lõbus ja vahva, äge.

Kas peaks sekkuma, kui mõni kaasaelaja halvustab, alandab, pritsib sappi? Jah, peaks küll. Vajadusel ise või paluda seda teha võistluste korraldajal. Sest sõnal on teatavasti jõud. Ka kurjakuulutav jõud.

Mõne staadioni sissepääsu juures on kirja pandud elementaarsed viisakusreeglid, kuidas väljaku ääres ja tribüünil käituda ning mängule kaasa elada. Käitumiskoodeks lastevanematele. Lihtsad elutõed. Et austada kõiki mänguga seotud isikuid. Ei alanda, ei halvusta, ei kiusa, ei solva.

Sama käitumiskoodeks peaks päriselus kehtima ka täiskasvanute matšidele kaasaelajatele. Mitte et kehtivad topeltstandardid. Sest kuidas muidu mõista, kui staadionil suured fännid laulavad: «Ütle, kohtunik, kus sinu prillid on?!» Või öeldakse oma võistkonnale «Jee!» ja vastastele «Böö!». Aga lapsed käivad ju ka suurte mänge vaatamas...