:format(webp)/nginx/o/2017/06/19/6799701t1h576b.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/06/16900469t1he78a.jpg)
- Sportlik pereema Inger Zimmer on naine nagu orkester – teeb palju ja jõuab veel rohkem
- Kui vaja, siis ta pahteldab, langetab puid, sõidab traktoriga ning teeb soenguid ja meiki
- Ta töötab hooldekodus ja kalmistul, samas teeb ennast üritustel printsessiks, nõiaks või piraadiks
Väikese Puka kogukonna hing Inger Zimmer on naine nagu orkester. Naine, kes saab kõigega hakkama. Sära tema silmis ja suur tahtejõud on imetlust väärt. Kõik, mida ette võtab, ta ära ka teeb.
Vaja maja värvida, toas seinu pahteldada ja tapeeti panna, metsatukas puid langetada – tema puhul käkitegu. Vaja endale või tuttavatele soengut teha, ennast või teisi meikida, imemaitsvat küpsisetorti valmistada – ta on kohal.
Alati hakkamist täis. Autojuhiluba on Ingeril juba palju aastaid, traktoriga sõitmise õppis ka ära, kuid sellest jäi väheks – ta tahab ka vee peal sõita. Sestap ongi tegemisel väikelaevajuhi load. Oma veesõiduk, millega on hea näiteks kodust mitte väga kaugel Võrtsjärvel liigelda, ootab sõidule viimist.
Naiskodukaitse liige Inger Zimmer on ka sportlik. Näiteks äsjasel lastekaitsepäeval käis ta koos pojaga rattarallil. Koos lastega on kaasa teinud üritustesarjas «Puka liigub». Pereema on nähtud ka muda- ja ekstreemjooksul ning kanuutamas, muudest mõõduvõtmistest rääkimata. Selle tõestuseks on kodus seinal rippumas nii palju medaleid, et nende ülelugemisega on tükk tegu – vahepeal võib sassi minna ja tuleb uuesti alustada.
Kui mõnel sünnipäeval või muul peol on vaja päevajuhti, siis Inger Zimmer teeb ära. Ning kehastub kelleks iganes – pika patsiga Rapuntsliks, särasilmseks Sipsikuks, kärtsu ja mürtsu täis mustlaseks, armsaks jänkuks, tõsiseks piraadiks, kurjaks nõiaks, imekauniks printsessiks Elsaks, särtsakaks Pipiks või punase ninaga klouniks. Või lihtsalt Ämblikmeheks ja Ükssarvikuks. Laste zombiteemalisele sünnipäevale saabub ta ehtsa zombina, nii et oma peregi ei tunne teda enam ära.
Lapsed on kampa löönud ka siis, kui ema on läinud mõnele üritusele mõnda muinasjutulist või nüüdisaegset tegelaskuju mängima. Nii ei peagi imestama, kui ema on näiteks Sipsiku ja laps Lotte kostüümis.
Kõik kostüümid on Inger Zimmer ise õmmelnud, enamasti vanadest kardinatest. Tema kostüümiladu on nii vägev, et igaks uueks väljakutseks leiab ta sealt miskit, mida selga panna. Ja kui parajasti pole või on ära kulunud, võtab õmblusmasina ja teeb uue. Tõsi, kui kord oli vaja olla Teletups, laenutas ta selle kostüümi. Ning mõne kergema kostüümi, näiteks mõne looma tegelaskuju oma, on ta soetanud.
Inger ei saa või õigemini ei suuda kaua paigal püsida. Kui ühel päeval meisterdas ta lastele laevakujulise liivakasti, siis juba järgmisel päeval trehvas teda kultuurielus. Näiteks on ta tegutsenud pärimuskultuuri tantsutrupis ning üles astunud mustlasteemalises vabaõhuetenduses.
Teda jätkub igale poole. Kui koduses Otepää vallas Puka alevikus miskit toimub, lööb ta käed külge. Aitab, toetab ning kui vaja, utsitab ka teisi tagant. Kohe oskab endale inimesi ligi tõmmata, nii suuri kui väikeseid.
«Ise peab kõigega hakkama saama. On hea teada, kui oskad paljusid asju teha,» tõdeb Inger Zimmer, kui nende koduaias varjualusega terrassil juttu räägime. Ta osutab käega äsja õuele tehtud suurele tiigile ning lausub, et nii nagu teistegi tööde puhul kodus, tegid nad sellegi kogu perega, kelleks on elukaaslane Kaido Rebane ning tublid lapsed Keiri (17), Janne (13) ja Rasmus (11). Abis käisid ka teised lähedased.
/nginx/o/2025/06/06/16900477t1h62cd.jpg)
Tulevase elukaaslasega kohtus juba lasteaias
Inger Zimmerit ümbritsevad lapsed. Nii oma lapsed kui ka nende sõbrad, kes käivad sageli nende pool aias mängimas. Seepärast võib see soojal ajal olla suisa tavapärane, kui tema koduaiast lastekilkeid kaugele kuulda on. Ning kui ta mõnel lasteüritusel toimetab, siis tihti on tema ümber nii palju lapsi, mistap kõrvaltvaatajale võib tunduda, et kõik on tema omad. Ta õpetab ja suunab, näiteks soengu tegemisel ja meikimisel või organiseerib neile põnevaid mänge. Tal on alati aega lastega tegeleda, on mõistev ja usaldav.
Naine oskab ka teisi kuulata ja leiab aega aidata. Ta märkab abivajajat. Suuresti tema eestvedamisel on Pukas üle kümne aasta peetud «Anname ära» heategevusüritust. Abivajajaid aidatakse riiete, jalanõude, mööbliesemete ja muu säärasega. Peaaegu kõigega, mida inimene vajab.
Inger on pea kogu elu Pukas elanud. Seal käis ta lasteaias, kus oli ka tema tulevane elukaaslane. Kui nad suurtena teineteisele silma viskama ning rohkem läbi käima hakkasid, tuli kord jutuks, et esimest korda said nad ju kokku juba lasteaias. Ega mees algul tahtnud uskuda, aga kui nad lõpuks lasteaia pildialbumit vaatasid, tundis ta ennast ühisel pildil ära küll.
Autojuhiluba on Inger Zimmeril juba palju aastaid, traktoriga sõitmise õppis ka ära, kuid sellest jäi väheks – ta tahab ka vee peal sõita. Sestap ongi tal tegemisel väikelaevajuhi load.
Pärast üheksandat klassi hakkasid nad koos elama ning läksid koos Valga kutsekooli õppima. Said ühte klassi. Naine õppis õmblejaks, sai ka hiljem müüja paberid, mees õppis laomajandust. «25 aastat saab varsti kooselu,» ütleb Inger Zimmer. Mispeale Kaido Rebane teeb imestusest suured silmad: «Päris hulga. Ei saa arugi. On ka nii palju?» Kaasa vastab, et tõsi mis tõsi.
Kui meespool on kopa- ning jahimees, siis naispool, õppinud juurde hooldusõe-sotsiaalhoolduse eriala ning läbinud tegevusjuhendaja kursuse, on kaheksa-üheksa aastat töötanud Lõuna-Eesti Hooldekeskuse ASis Hellenurme kodus tegevusjuhendajana. «Läksin kuuks ajaks puhkust andma, aga nii ma sinna tööle jäingi. Mulle meeldib erivajadustega inimestega tegeleda. Meeldib neid aidata ja suunata,» lausub ta.
Küsimuse peale, kas tegu on raske tööga, kehitab ta õlgu. «Kui oskad nendega olla, siis nad on ju toredad,» märgib ta ja lisab, et noorem tütar Janne on temaga vahepeal ka tööl eriosakonnas kaasas käinud. Laps täiendab omalt poolt: «Nad on ägedad. Nendega saab nalja ka.»
/nginx/o/2025/06/06/16900480t1ha34b.jpg)
Töötab ka kalmistuvahina
Inger Zimmer on ametis veel Puka kalmistuvahina. «See ju siinsamas kodu lähedal. Mõtlesin, et miks mitte – võtan selle töö samuti. Seal on rahulik töötada, omaette majandada, toimetada. Korrastan. Kui vaja, niidan. Muruniiduki või trimmeriga. Vajadusel võin ka vikati välja võtta. Kui vaja ohtlikke puid maha võtta, teen sedagi.»
Kui ta aga paar aastat tagasi kalmistul puid langetas, juhtus väike äpardus. Nagu ta ise ütleb: «Tõmbasin saega jalga. Saag käis nii kiiresti põlves ära, et ei saanud kohe arugi. Arm on siiani alles. Mehed ütlesid pärast: tere tulemast saemeeste sekka!»
Kalmistul on emal abis käinud lapsedki, saanud sealgi töökasvatust peale koduste toimetuste tegemiste. Kes on muru niitnud, kes riisunud, kes muid asju teinud.
Lapsed on kampa löönud ka siis, kui ema on läinud mõnele üritusele mõnda muinasjutulist või nüüdisaegset tegelaskuju mängima. Kui varem käis rohkem kaasas vanem tütar Keiri, siis nüüd noorem tütar Janne. Nii ei peagi imestama, kui ema on näiteks Sipsiku ja laps Lotte kostüümis. Või kõik on jänkud. Rõõmu ja lõbu on oi kui palju, nii teistele kui endale.
Ta on teinud teatrit ka hooldekodu inimestele. Meisterdas hulga Lammas Shauni kostüüme ning kes aga soovis, see selga pani ja lavale läks. Kaasa lõid nii personal kui hoolealused.
Aga kas pereema ikka kodus ka on, kui ta igal pool nii paljude asjadega tegeleb? «Vahepeal trehvame,» muigab pereisa. «Tal on viitsimist asjatada kõikide asjadega.»
Kas pereisa ei tee tegelaskujude kehastamisel koos perega kaasa? «Ei! Kindel ei!» teab Inger Zimmer öelda. «Pole veel õnnestunud teda kaasata.»
Tõsi, korra on olnud vaja rebasekostüüm selga panna, siis sai mees ära räägitud. See on ka kõik. «Pigem jätaks vahele. Peres päris kõik kõike ikka teha ei saa,» ütleb Kaido Rebane tõsinedes.
Aga kas pereema ikka kodus ka on, kui ta igal pool nii paljude asjadega tegeleb? «Vahepeal trehvame,» muigab pereisa. «Tal on viitsimist asjatada kõigega.» Pereema lisab kohe seepeale, et loomulikult on ta kodus samuti – kuidas siis teisiti.
Meespool spordivõistlustel mõõtu võtmas ei käi. «Harrastan rohkem tugitoolisporti. Minu hobid on jahindus ja kalandus,» ütleb pereisa. Kalal meeldib käia ka pereemal ja poeg Rasmusel. Poja hobid on veel mitmesugused spordialad, noorem tütar tegeleb ratsutamise ning vanem tütar tantsimisega.
Kas üht last on kergem või raskem kasvatada kui kolme? «Ei ole vahet. Kui peres on ainult üks laps, siis ei ole ju tal kodus kellegagi mängida. Igav oleks. Minu meelest võiks siin veel üks või kaks rohkem olla. On nii, Rasmus?» ütleb pereema naeratades ja vaatab pojale otsa. Poiss noogutab: «Jaa, jaa, oleks toredam.»
/nginx/o/2025/06/06/16900481t1hfdd6.jpg)
Pärast jooksmist on hea tunne
Kust pereema kogu jõu ja energia võtab, et palju jõuab? «Täpselt ei tea, aga kui saan jooksmas ära käia, on pärast nii hea olla,» lausub ta. «Kui saab tegeleda paljude asjadega, on see nii mõnus tunne. Mulle meeldib seegi, kui kehastan maskoti sees mõnda tegelaskuju ja keegi ei tea, kes selle sees on. See on nii põnev, kui alles pärast selgub, kes on maski taga. Üllatunud ja ehmunud nägusid on päris palju.»
Aga kui Inger Zimmer 2022. aastal emadepäeval pärjati Otepää valla aasta ema tiitliga, ei olnud ta maskoti sees ega maski taga. Oli tema ise, pikad blondid juuksed, aval naeratus näol. Toonasel pidulikul sündmusel Puka laululaval hõigati kõigi ees välja, et sõbrad ja sugulased ootavad suurt pidu, et tähistada nende ühtset pere nime.
Küsides nüüd asjaosalistelt endilt, mis seis on, siis muigavad nad esmalt. «Seda nad ootavad kogu aeg. Olen öelnud selle peale, et ega paber hoia kooselu koos. Oled abielus või ei ole, samamoodi elame koos. Eks kunagi vaatame, kas teeme või ei tee. Praegu ei ole mõelnud selle peale,» ütleb naispool. Meespool lisab tagasihoidlikult: «Ei ole sellega nii kiiret.»
Nad peavad Pukat hea asukohaga paigakeseks, kus elada ja lapsi kasvatada. «Täpselt hea koha peal, mõnusas kohas. Kõik asjad on ligidal, käepärast olemas. Tartu, Elva, Otepää – kõik on lähedal,» kiidab Inger Zimmer. Tütar Janne lisab: «Puka on nii kodune maakoht.»
Mitte ühegi hinna eest ei lähe nad mitte kunagi kusagile linna korterisse elama.