:format(webp)/nginx/o/2025/06/09/16909019t1h56fb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/20/16940880t1hace6.jpg)
- Kaheksa-aastased Otto Leotoots ning Kerto ja Luuna Põder päästsid noormehe elu.
- Noormees jäi ellu ja on lastele väga tänulik.
- Politsei tunnustas hiljuti tublisid lapsi.
Päev otsa on Puigal vihma sadanud. Aga nagu kokkulepitult jääb sadu järele just hetkeks, kui me fotograafiga Puiga lasteaia Siilike ees lastega kohtume. Muruplats on ikka veel läbi vettinud ja sokid kinganinades saavad märjaks, kui hoogsalt läbi ererohelise suvise rohu kõnnime. Ilm on jahe ja kõik asjaosalised end sooja vesti sisse mähkinud ning kapuutsi kõrvuni pähe tõmmanud.
Kaheksa-aastased Otto Leotoots ning Kerto ja Luuna Põder seisavad külalisi oodates rivis, sära silmades ja naeratus suul, vaadates saabuvaid võõraid, justkui algaks kohe uus seiklus.
«Tere!» kõlab selgelt ja valjult. Tutvustan ennast ja fotograafi, tõstan üles oma mustade nahkkaantega märkmiku, mille peale Otto siiralt hõikab: «See näeb välja nagu matuste raamat.»
Naeran. Nemadki naeravad. Kohe oleme nagu üks sõbralik selts. Näitan neile ka diktofoni ja räägin, et see aitab mul meie jutu meelde jätta. Ottol on jälle küsimus varuks:
«Kas sa tead, mis asjad on kassetid?»
«Tean ikka,» vastan.
«Meie salapaigast leidsime ükskord päris mitu kassetti!» Ja seepeale hakkab jutulõng hooga hargnema.
Salakoht sambla ja saladustega
Räägin, et kuuldavasti on neil siin kusagil oma koht, üks päris ehtne salapaik. Küsin, kas nad on nõus mulle seda näitama. Lapsed keeravad suuna kohe võsa poole ja hakkavad pikkade sammudega ees minema – läbi märja muru, alla oja poole. Ei jää muud üle, kui nende järel kaasa kihutada.
Mööda minnes viipab Otto käega pruuni kuuri poole: «Siit me ta leidsimegi...» See lause aga jääb õhku nagu oks, mis on veel kinni puu küljes, kuid juba valmis murduma. Lastel on hoog sees ja salakoht kutsub. Selle kuuri juurde jõuame hiljem tagasi.
Salapaik asub oja ääres, sammaldunud betoonsillakese juures. Ojavees vedeleb väike redel. Kunagi leidsid nad siit mitu kassetti. Täna aga hiilib ligi pettumus – keegi on jälle midagi lõhkunud ja ära viinud. Koht on endiselt nende oma, aga natuke räsitum.
Kui küsin, et äkki olid nad ka ise sellel päeval superkangelased, vastab Otto enesekindlalt: «See pole mingi superasi, see on tavaline asi, tulebki aidata.»
See, mis meid Puigale tõi, juhtus 24. aprilli õhtul. Kell oli juba seitse läbi, vihma sadas, ilm oli külm. T-särgi ja lühikeste pükstega umbes kolmekümnene mees lamas kuuri taga maas, märg, liikumatu. Tema telefon helises lakkamatult pingil natuke eemal.
«Luuna märkas esimesena,» ütleb Kerto.
«Mina märkasin esimesena,» kinnitab Luuna. «Ja ma küll ehmatasin.»
«Mina ei ehmatanud,» raputab Otto pead.
«Me võtsime ühe toki ka igaks juhuks,» meenutab Kerto. «Kes teab, mis ta teha võib.»
Tookord jooksis Otto seepeale koju, teised tema järel, ja kutsus appi ema sõbra. See tuli ja hõikas: «Härra, ärka üles!» Selle peale tõstis mees korraks pea – elu oli sees.
«Siis ta helistas politseisse,» kirjeldab Otto edasi ema sõbra tegevust.
«Ei, kiirabisse!» vaidleb Kerto vastu.
«Kas sa siis ei tea, et kui abi kutsud, siis kõigepealt tuleb politsei ja siis kiirabi ka,» seletab Otto targalt.
Küsin, mis number see siis oli. Üks-üks-kaks. «Seda numbrit ma teadsin juba siis, kui mul aru pähe tuli,» kinnitab Otto.
Kuidas asjad tol päeval edasi kulgesid, seda lapsed ei näinud. «Meid saadeti ära,» ütleb Luuna.
Umbes nädal hiljem said vanemad politsei kaudu teada, et mees jäi ellu. Oli mõnda aega haiglas intensiivravis, aga toibus. Ja oli abikutsujatele väga tänulik.
/nginx/o/2025/06/20/16940883t1h389a.jpg)
Kõne, mis ehmatas, aga samas rõõmustas
Juuni algul helises Luuna ja Kerto ema Ele telefon, teisel pool toru oli politsei: «Kas te olete Kerto ja Luuna ema?»
«Esimene mõte oli muidugi, et mis nüüd... Mõtlesin kohe, et lapsed on mingi pättusega hakkama saanud,» muigab ema nüüd tagantjärele. «Aga tuli välja, et vastupidi.«
Mees, kelle nad leidsid, ei olnud kohalik. Keegi ei tea, kuidas ta sinna üsna kõrvalisse kohta sattus. Aga lapsed märkasid ja see päästis ta elu.
Enne kui hüvasti jätame, annan lastele mõtlemisülesande: kui nad oleksid superkangelased, siis kes nad oleksid ja mida nad teeksid?
Otto pikalt mõtlema ei jää: «Mina olen tavaline Spider-Man.»
«Mina olen must Spider-Man,» lisab Kerto.
«Mina valge,» ütleb Luuna, «valge Spider-Man ongi naine.»
Muidugi tegutsevad nad ühes tiimis. Neil on ühine siht: kududa võrku, võidelda koletistega ja inimesi päästa.
Kui küsin, et äkki olid nad ka ise sellel päeval superkangelased, vastab Otto enesekindlalt: «See pole mingi superasi, see on tavaline asi, tulebki aidata.»
Kerto soovitab sõpradele, et kui kunagi midagi sarnast näevad, tuleb kutsuda täiskasvanu. Otto lisab, et tegelikult võib ka ise 112 helistada, kui telefon kaasas on.
Politseinik: sellist hoolimist ootame kõikidelt inimestelt
/nginx/o/2025/06/20/16940884t1h480b.jpg)
Võru valla piirkonnapolitseinik Elar Sarik kinnitas, et kõnealune noormees, kelle lapsed leidsid, Puigalt pärit ei olnud, kuid on siiski Võrumaaga seotud. Mees sattus sinna kanti tuttavate kaudu.
Tänu lastele viidi hädasolija tookord haiglasse ning väljus sealt hiljem elusa ja tervena, seetõttu ei kuulu juhtumi edasine uurimine enam politsei pädevusse.
Just Elar Sarik oli see, kes tegi Lõuna prefektile ettepaneku lapsi tänukirjaga tunnustada.
«Tähelepanuväärne on see, et nii väikesed lapsed märkasid abivajavat inimest ja andsid sellest teada. Sellist hoolimist ootame me kõikidelt inimestelt,» sõnas Sarik.
«Lapsed tegid ära midagi väga olulist: nad märkasid hädasolijat kohas, kuhu keegi teine poleks ilmselt enne järgmist hommikut sattunud. Selliseid juhtumeid on harva, kus nii väikesed satuvad sellisesse olukorda ja reageerivad nii õigesti.»
Sarik lisas, et Võrumaa koolieelikutele mõeldud ohutusprojekt «Tunnen. Tean. Oskan» on kindlasti kaasa aidanud sellele, et lapsed oskavad ohte ära tunda, neid ennetada ja sellistes olukordades õigesti käituda. KATRIN VOLMAN