:format(webp)/nginx/o/2017/06/19/6799701t1h576b.jpg)
/nginx/o/2025/06/20/16940974t1h6ae2.jpg)
- Valgamaale toovad tänavu võidutule Jaanika Vahtra ja Sander Ööbik
- Vahtra: võidutuli on kui püha leek, mis kandub käest kätte, põlvkonnalt põlvkonnale
- Ööbik: võidupüha on midagi palju enamat kui lihtsalt riigipüha
President Alar Karis annab esmaspäevasel võidupüha paraadil Kaitseliidu liikmetele üle võidutule, mille nad viivad edasi oma kodumaakondadesse. Tänavu täidavad seda auväärset ülesannet Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! vabatahtlikud autorid. Valgamaal on need Jaanika Vahtra ja Sander Ööbik.
«Mul on tõeline au seda ülesannet täita – vaid vähestele antakse selline võimalus,» ütles Vahtra. Tema sõnul on võidupüha tule toomine kodukanti vastutusrikas ja sügavalt tähendusrikas. «Võidutule toojana esindada oma kodumaakonda on midagi väga erilist. See otsus pani südame kiiremini põksuma ja tekitas tunde, et teen midagi tõeliselt olulist.»
Jaanika Vahtra saab tuletooja olla juba teist korda. Esimest korda läks võidutuli tema käest teele 2013. aastal Haapsalus. See teeb tänavuse kogemuse veelgi tähenduslikumaks, lisas ta.
Sander Ööbik tunnistas, et oli tohutult üllatunud ja tänulik, et just tema sel aastal tuletoojaks valiti. Ta on olnud mitu korda tuletoojate autojuht, kuid ei osanud eales arvata, et võib ühel päeval ka ise olla tuletooja.
Mis tunne see võib olla, kui tulla kodumaakonda, võidutuli käes, ja seda teistega jagada? «Võidutulega Valgamaale tulek on eriline, sest see on minu kodumaakond – koht, kus olen kasvanud ja kus elavad minu lähedased,» ütles Ööbik, kes toob enda sõnul võidutule Valgamaale uhkuse ja austusega. Võidutule jagamine oma inimeste ja kogukonnaga, tähistades ühist ajalugu ja vabadust, tekitab temas erilise tunde.
Võidupüha on nagu vana legend
Jaanika Vahtra vastas samale küsimusele nõnda: «See on nagu astuda läbi nähtamatu valgusraja, mille lõpus ootavad soe kodutunne ja helkivad silmad. Kui inimesed tulele vastu naeratavad ja vaikse hardusega sellele otsa vaatavad, mõistan – see tuli ei ole lihtsalt leek. See on otsekui elav sümbol, mis seob meid kõiki nähtamatu niidina kokku. Igal aastal on see hetk justkui omaette pidupäev, sarnane jõululaupäevale – vaikne, tähendusrikas ja hingepuudutav.»
Rääkides võidupühast ja võidutulest, tõdes Vahtra, et võidupüha on nagu vana legend, mis kõlab igal suvel uuesti – meeldetuletus esivanemate julgusest, vaprusest ja sellest, kuidas ühiselt tegutsedes sünnib ime. Võidutuli on aga tema arvates kui püha leek, mis kandub käest kätte, põlvkonnalt põlvkonnale – märk sellest, et meie lugu ei ole katkenud, vaid jätkub.
«See on elav valgus, mis sosistab meile igal aastal: «Vabadus ei ole iseenesestmõistetav, seda tuleb hoida ja austada.» Minu jaoks on see hetk, kui tuli süttib ja vaikselt väreleb, justkui ajasillaks mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Seal on aukartust, tänu ja lootust – justkui maagiline säde, mis ühendab meid kõiki,» kõneles Vahtra.
Sander Ööbikule on võidupüha midagi palju enamat kui lihtsalt riigipüha – see on meeldetuletus eesti rahva vaprusest ja ohverdustest vabaduse eest. Võidutuli tuletab tema sõnul meelde, et vabadus pole iseenesestmõistetav, vaid seda tuleb hoida ja kaitsta.
Ööbik on olnud pikaaegne panustaja Kaitseliidu Valgamaa maleva ning laiemalt Valga maakonna eriorganisatsioonide tegevustesse. Ta liitus Kaitseliiduga 2010. aastal vahetult pärast Noorte Kotkaste ja Kodutütarde suvelaagris osalemist.
Sander Ööbiku jaoks on võidupüha midagi palju enamat kui lihtsalt riigipüha – see on meeldetuletus eesti rahva vaprusest ja ohverdustest vabaduse eest.
«Juba seal tekkis palju sõpru ning ühtekuuluvustunne, mida oleks olnud patt raisku lasta. Nüüd, olles Kaitseliidu liige olnud juba 15 aastat, käin edasi samade sõpradega õppustel, abistan laagrites ning panustan pidevalt riigikaitsesse,» sõnas Kaitseliidu Valgamaa maleva sidespetsialist. Ta lisas, et see ühtekuuluvustunne, mida sai esimest korda laagris tunda, on praeguseks kasvanud veel tugevamaks.
Sander Ööbiku mitmekülgsed oskused ulatuvad ka visuaalide valdkonda – talle pole keeruline jäädvustada olulisi hetki oma telefoniga ning jagada neid ajakirja Kaitse Kodu! veergudel. Tema fotod kajastavad elavalt emotsioone ja tähthetki kodumaleva sündmustest.
Tema hinnangul räägib hea pilt vaatajale loo ja edastab emotsiooni. Selle püüdmiseks peab aga olema õigel ajal õiges kohas. Ta teab, et parimad pildid on tihti need, mis on tabatud spontaanselt ja ehedalt, ilma et poseeritakse. Sest just need püüavad kinni unikaalse hetke, mis muidu läheks kaduma.
Jaanika Vahtra on olnud Kaitseliidu organisatsioonide liige paarkümmend aastat. Praegu tegutseb ta Kodutütarde Valgamaa ringkonna tegevliikme ja ringkonna noorteinstruktorina. Tema järjekindel pühendumine ja väsimatu töö nii noorteinstruktori kui ka tegevliikmena pakub teistele inspiratsiooni ja eeskuju.
Põlvamaale toovad tule legendaarsed panustajad
/nginx/o/2025/06/20/16940980t1h3fa9.jpg)
Põlvamaale toovad võidutule Maario Kullam ja Kaisa Tammoja. Põlva maleva tegevliige Maario Kullam on foto- ja videokunsti huviline, kelle filmitud ja monteeritud videoklipid on tema kodumalevas muutunud juba legendaarseteks. Maleva taktikalise laskmise võistlusest Põlva Püssimees 2022 tehtud video tunnistasid ajakirja Kaitse Kodu! lugejad 2023. aasta märtsis aasta parimaks.
Põlva ringkonna naiskodukaitsja Kaisa Tammoja on kirjutanud ajakirjas Kaitse Kodu! endale südamelähedasel infovastupidavuse teemal. Peale selle kajastab ta ise ning aitab teistel kajastada sotsiaalmeedias üritusi ja tähtpäevi, samuti toimetada ja levitada teiste artikleid.
Ka lähedased on seotud Kaitseliiduga
Tema puhul algas kõik 2002. aastal, kui ta oli alles väikene algklasside tüdruk Kaagjärve lasteaed-algkoolis. Kooli oli tulemas Noorte Kotkaste ja Kodutütarde järjekordne laager ning tol korral juhtus midagi eriliselt toredat.
«Meie armas klassijuhataja Airi Toit otsustas, et soovib meie külla oma rühma luua. Meie, kes me olime seiklushimulised ja uudishimulikud, ei kõhelnud hetkekski. Mina armastasin juba siis metsas olemist, kaartide uurimist, kompassi keerutamist ja looduses seiklemist – täpselt seda see organisatsioon pakkuski,» rääkis Jaanika Vahtra.
Nii saigi temast üks loodava Kaagjärve rühma liikmest, kes liitus, teadmata veel, et see otsus kannab teda aastakümneid ja kingib lugematul hulgal imelisi hetki.
Kaitseliiduga on seotud ka tema lähedased. Nagu ta ise ütleb: «Eks Kaitseliit ole oma olemuselt nagu üks suur pere – ja meie päris pere on sellesse mitmel moel põimunud. Minu abikaasa Tõnu Vahtra on Noorte Kotkastega seotud olnud aastaid ning kannab praegu auväärselt Noorte Kotkaste Valgamaa malevapealiku rolli. Minu enda lapsepõlvekodus kaitseliitlasi ei olnud, aga kui olin ise juba aktiivne kodutütar, hakkas järelkasv tasapisi tekkima – õed liitusid samuti. Praeguseks on üks neist jätkanud oma teekonda Naiskodukaitses.»
Ka tema abikaasa suguvõsa on Kaitseliidu perega tihedalt seotud. «Ja kes teab – kui aeg küps, ehk liituvad ka meie lapsed noorkotkastega. Tundub, et meie pere lugu selles organisatsioonis alles kasvab ja hargneb nagu tugev juurevõrgustik maa all – vaikselt, aga visalt,» lausus Jaanika Vahtra.
Kui inimesed tulele vastu naeratavad ja vaikse hardusega sellele otsa vaatavad, mõistan – see tuli ei ole lihtsalt leek. See on otsekui elav sümbol, mis seob meid kõiki nähtamatu niidina kokku.
Jaanika Vahtra, võidutule tooja
Mis tõmbab noori Kaitseliidu organisatsioonidesse? «Eelkõige praktiline tegevus – matkamine, looduses hakkamasaamine, esmaabiõpe ja relvaõpe. See on maailm, kus igav ei hakka, sest iga päev võib tuua uue oskuse või väljakutse. Aga veelgi olulisem on see ühtekuuluvustunne, sõprussuhted ja võimalus ennast proovile panna,» põhjendas noorteinstruktor.
Just need ühised hetked lõkke ääres või tiimitöö keerulises ülesandes loovad tema sõnul sidemeid, mis kestavad aastaid. «See kõik kasvatab enesekindlust ja loob tunde, et oled osa millestki suuremast – nagu üks väike, aga oluline lüli suure südame ja ühise eesmärgiga võrgustikus. Ning lõpuks mõistab noor, et ta ei ole mitte ainult õppinud, vaid ka kasvanud – nii oskuste, julguse kui ka iseloomu poolest,» lisas ta.
Esimene artikkel teismelisena
Ajakirjale Kaitse Kodu! kirjutas Jaanika Vahtra artikleid juba noorliikmena ning tema panus ajakirja sisuloomesse ei katkenud ka lapsehoolduspuhkuse ajal. Oma esimest lugu ta nii detailselt enam ei mäleta – see oli ühe laagri kohta ja ilmselt oli ta toona umbes 15-aastane.
Küll aga on tal selgelt meeles see tunne, kui ajakirja nurgas ilmus tema kirjutatud väike nupukene. Ta tundis uhkust, et tema sõnad olid jõudnud nii suurde ajakirja. See hetk kinnitas talle, et kirjutamine võib olla mitte ainult hobi, vaid ka viis tähenduslike lugude jäädvustamiseks.
Viimatine artikkel ilmus tal aprillis. Pealkirjaks oli «Katsumused vormivad iseloomu» ning see kajastas Valgamaa noorte talvist reisi Rootsi õhuväe vabatahtlike talvelaagrisse. See oli nii mõnelegi noorele esimene kord kogeda midagi nii rahvusvahelist ja seikluslikku – rännakut, mis algas veebruari viimasel päeval suurte seljakottide ja veel suuremate ootustega.
«Selliste lugude jäädvustamine annab võimaluse noorte hääl kuuldavaks teha ja jagada seda erilist energiat, mida organisatsioon pakub,» rääkis Jaanika Vahtra Kodutütarde Valgamaa ringkonnast.
23. juunil on Jaanika Vahtra ja Sander Ööbik suvepealinnas, kus Kaitseliit tähistab üleriigiliselt võidupüha. Nagu ikka, on päeva kulminatsiooniks paraad. Võidutuli süüdatakse paraadipäeva hommikul, ühendades selle jaoks muinastule ja mälestustule.
Võidutuli jõuab Lõuna-Eesti kolme maakonda võidupüha pärastlõunal ning sellest süüdatakse piirkonnas hulk jaanitulesid.
Võrumaa tuletoojad on jäänud silma ja saanud tunnustust
/nginx/o/2025/06/20/16940981t1hbaa4.jpg)
Võrumaale toovad võidutule Indrek Hunt ja Egle Davõdov. Indrek Hunt on pikaaegne ja silmapaistev Kaitseliidu liige. Ta on tänaseni eriliselt motiveeritud ja tahtmist täis võitleja, kellest on oma allüksusele palju abi ning kes leiab alati aega, et toetada ka muid üritusi või allüksusi. Hunt tunneb hästi ajalugu ning jagab meelsasti teadmisi ka võitluskaaslastega, mille eest on teda tunnustanud ka Kaitse Kodu! lugejad.
Egle Davõdov on üks neist julgetest naistest, kes juba esimesel Naiskodukaitsega liitumise aastal jäi oma tegudega nii silma, et valiti värskelt loodud jaoskonna esinaiseks. Ta võttis selle vastutuse ja temast on saanud kohusetundlik juht, kes tunneb hästi oma jaoskonna liikmeid ja kelle jaoskonna koostoimimine on teistele eeskujuks.