Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/06/18/1173764t1hbf33.jpg)
Kuus kuud tagasi tuli belglane Rens Van Laer Valgamaale välispraktikale. Ta kirjeldas sõpradele: Valgamaa on paradiis. Laeri elu on alati olnud üks suur võitlus ja on imetlusväärne, et hoolimata tõsisest kuulmishäirest julges ta üksinda reisida. Nüüd on ta tagasi kodumaal ja oli lahkesti nõus jutustama oma siinsetest kogemustest.
Miks ja kuidas sattusite Valgamaale?
«Mul polnud entusiasmi, et Belgias töötada ja otsisin seiklusi. Juhuslikult avastasin, et saaksin kuueks kuuks välismaale praktikale minna. Seejärel pakutigi mulle töökohta Eestis, Valga Gomabis (Valga Gomab Mööbel AS – S. P.). Suur äri inspireeris mind koheselt.»
Mida olite varem Eesti kohta uurinud või õppinud?
«Peab tunnistama, et ma Eesti kohta palju ei tednudki. Aimasin, et Eestis on palju vett, mägesid, külma, lund ja loodust.»
Käisite Tõlliste avatud noortekeskusega noorte infomessil Teeviit. Missugustesse projektidesse teid veel kaasati?
«Peamised kogemused olid seotud Valgamaa noorteajalehega Tankla. Olen lummatud sellest, kuidas grupp noori sellesse lehte panustavad. Ma ei tea, mis neid motiveerib – ehk see, et nad töötavad endale meeldivas atmosfääris.»
Elasite Valgamaa kutseõppekeskuse ühiselamus. Kuidas oli?
«Mul oli väga hea voodi! Esialgu muretsesin, et tuba on liiga väike, ent harjusin. Negatiivne oli, et seal polnud kohta, kus noored oleksid kohtuda võinud. Kõik veetsid liiga palju aega oma toas. Elati ja einestati ühes ruumis, sest köögis polnud lauda, mille
ääres süüa. Tunnen, et rohkem avarust annaks noortele võimaluse omavaheliseks suhtluseks.»
Kust võtsite julguse reisida, kuigi kannatate tõsise kuulmishäire all?
«Käed rüpes istudes jääb maailm avastamata. Mina olen noor, kes otsib seiklusi. Ausalt öeldes kartsin ka ise välismaale minemist. Ent minu elu on olnud üks tohutu võitlus ja pean elu lõpuni kandma kuulmisaparaati. Kahetseksin, kui elaksin enda elu tavalise mehena.
Tõsi küll, pean rohkem vaeva nägema kui teised, et elus normaalselt hakkama saada. Näiteks ei olnud kerge eesti keelt õppida. Enne Eestisse tulekut võtsin kaks nädalat inglise keele kursuseid, kus õppisin igat lihtsat sõna eraldi hääldama.»
Öelge midagi toetavat inimestele, kes pole piisavalt julged üksinda reisimiseks.
«Mõistan, et kui inimestel on terviseprobleemid, panevad need kõhklema. Aga ta peab ise tahtma kohtuda uute inimestega. Mina sain palju toetust oma vanematelt. Tänu kogemustele ja reisimisele tunnen ennast elus kindlamalt kui iial varem.»
Kuidas inimesed käituvad, kui saavad teada, et olete kuulmishäirega?
«Tihti ma ei tahagi öelda, et mul on kuulmishäire, sest tunnen, et pean lihtsalt elu nautima ja sellest mitte rääkima. Oma kogemustele põhinedes: kui ma ei hoiata ette, et mul on kuulmishäire, suhtuvad inimesed minusse negatiivselt. Need aga, kes minu probleemist teadlikud on, toetavad ja ütlevad, et olen arenenud. Mulle on öeldud: see on fantastiline, et räägin inglise keelt nii hästi.»
Rääkisite siin olles tihti, et armastate Eestit väga. Miks?
«Inimesed Belgias on nii õnnetud. Talv on nende jaoks liiga külm ja lumine. Suvi nõnda kuum ning päike ei sära piisavalt. Eestis ei muretsenud keegi liigse miinuskraadi või lume pärast. Vastupidi – talv muutis inimesed õnnelikumaks. Alati, kui ma tööle jalutasin, olid kõik nii rõõmsameelsed.»
Missugused mälestused võtsite endaga Belgiasse kaasa?
«Mäletan kogu seda reisi kui eksperimenti. Minu kogemused polnud seotud ainult töökohaga Gomabis. Õppisin elementaarseid oskusi – ka süüa tegema ja pesu pesema.»
Pajatage oma naljakatest seiklustest Eestis.
«Kõige naljakamad momendid olid kindlasti töö juures. Enamik ei osanud inglise keelt rääkida ja pidevalt tegi nalja meie suhtlus žestikuleerimise teel. See on ilus meenutus.»
Millal plaanite Eestisse tagasi tulla?
«Igatsen siiani Eestimaad ja oma kodu Valgas. Eesti on hõivanud olulise kohta minu südames. See riik jääb alatiseks meelde kohana, kus tundsin ennast hoituna. Tahaksin kindlasti kunagi tagasi tulla, aga eks aeg näitab, millal.»