Väikse riigi grimassid

Asso Prii, Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liige Foto: Erakogu

Riigi korruptsioonivastase võimekuse tuvastamiseks on mitu viisi. Üks on võimalus hinnata, kuidas elanikud korruptsiooni levikut tajuvad.

Üks selline hinnanguandja on Transparency International (TI) – Berliinis asuva sekretariaadiga ülemaailmne korruptsioonivastaste ühenduste võrgustik. Igas riigis on võrgustikul maksimaalselt üks liige ning liikmestaatuse saamiseks tuleb läbida põhjalik sõel. Eestis on see esindusorganisatsioon olnud 2007. aastast ühing Korruptsioonivaba Eesti.

Tõenäoliselt kõige laialdasemalt tuntud ongi just selle organisatsiooni koostatav korruptsiooni tajumise indeks, mis näitab, kui levinuks hinnatakse korruptsiooni avalikus sektoris, sealhulgas poliitikas. Null tähistab täielikult korrumpeerunud riiki ning 10 punkti saav riik on korruptsioonivaba. Eesti tulemus oli eelmisel aastal 6,4 palli ning riikide pingereas 29. koht.

On märkimisväärne, et korruptsioonitajumise indeksi on üheks edukuse mõõdupuuks võtnud ka vabariigi valitsus, seades valitsusprogrammis eesmärgiks indeksi suurenemise üle 6,5 punkti. See on aga kaheldava väärtusega eesmärk, kuna 0,3punktine muutus jääb niinimetatud lubatava vea piiresse. Statistilise vea piires olev eesmärgike pole väärikas siht.

Nimetatud indeks on hea riikide tajutava korruptsioonitaseme ning leviku võrdlemiseks, kuid paraku ei näita kohti, kus peituvad riigi korruptsiooniriskid. Hoopis olulisem oleks seada eesmärgiks reaalsete korruptsioonijuhtumite vähenemine ja kõrvaldada takistused, mis ei võimalda korruptsiooniga mõjusalt võidelda. Millised need takistused siis on?

Vastuse leidmiseks viis ühing Korruptsioonivaba Eesti 2010.–2012. aaastal läbi Eesti korruptsioonivastase võimekuse uuringu, mille eesmärk oligi tuvastada valdkonnad, kus peituvad olulisimad puudujäägid Eesti korruptsiooniennetuslikus süsteemis.

Uuring toob välja, et kõige tugevamad institutsioonid korruptsiooniennetuse seisukohalt on riigikontroll, õiguskantsler ning valimiskomisjonid, kellel piisavalt ressursse ning sõltumatust ja kes täidavad neile pandud rolli korruptsioonivastases võitluses edukalt.

Seevastu poliitiliste ringkondadega tihedamalt seotud institutsioonid nagu Riigikogu ning erakonnad vastavat rolli täitma ei kipu. Eeskätt väljendub see nende tõrksuses tegeleda eneseregulatsiooniga – erakondade rahastamise läbipaistvamaks muutmise, aga ka Riigikogu eetikakoodeksi loomisega.

Samuti tõi uuring välja, et peamised korruptsiooniennetuslikud algatused tekivad mujal, mitte Riigikogus seaduseelnõudega või erakondade valimisplatvormides. Aga probleem ilmneb ka vabaühendustega, kes nii personaalselt kui rahaliselt avaliku võimuga seotud ning jätavad seetõttu teinekord kriitika edastamata.

Kõiki puudutava asjana väärib rõhutamist meie ühiskonna väiksus, mis teeb korruptsiooni ennetamise raskemaks.

Väikest rahvaarvu ja riiki on samas varasemalt just korruptsiooniennetuse seisukohalt positiivselt hinnatud. Esimene eelis saabus juba 1990. aastate alguses, kui vana riigikorra ehitatud süsteemid ning suundumused vajasid kiiret muutmist ja reforme.

Samuti on ühiskonna väiksusest tulenevat korruptsiooniennetuslikku mõju nähtud tihedates, kõik-tunnevad-kõiki-suhetes, mis peaksid ennetama korruptiivse tegevuse juba eos. Paraku näitab meie uuring, et see on suurel määral illusioon ning lähedased suhted toovad kaasa pigem probleeme, mida tuleb teadvustada, kui pakuvad lahendust korruptsioonile.

Kõige ilmekam näide on kohalikud omavalitsused, kus lähedaste kogukondlike suhete tõttu jätab tihtilugu soovida järelevalve – seda nii volikogudes revisjonikomisjonide poolt kui valla- ja linnavalitsuse üle.

Samuti täidavad eeskätt väiksemates omavalitsuste volikogude liikmed alati ka teisi rolle, olles näiteks ettevõtjad, ning alati ei suudeta neid kahte eristada. Tulemus on, et volikogus aetakse mõnikord ka «oma asja» ning äris kasutatakse ära volikogu liikme staatusega kaasnevaid trumpe.

Loomulikult ei ole midagi parata, et Eesti on väike – pigem tuleks sellest tulenevate korruptsiooniriskidega arvestada. Muidugi ei saa piirangute ja keeldudega minna liiale ning ka Riigikogus vastu võetud uus korruptsioonivastane seadus annab ametnikele suurema vabaduse ametnikutöö kõrvalt ka ettevõtlusega tegeleda.

Ametnike ämmad, kes varem tihti fiktiivselt ettevõtete juhatustesse kirjutati, saavad nüüdsest rahulikuma une, kuna ei pea pidevalt segaseid dokumente allkirjastama. Oluline on aga, et ametnikkond ei hakkaks sülle kukkunud vabadust kurjalt ära kasutama.