21 aastat hiljem

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Ülle Luisk

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Eestis on hakatud järjest rohkem arutlema hariduse vormi ja sisu üle. Mõlema poole uuenemise teemal sõna võttes tuginen nii teoreetilisele taustale kui uue vormi valu (sõnast «valama») varastele kogemustele. Sisulise uuenemisena pean silmas õppetegevuse ja õppekava arenguid ning vormilisena koolivõrgu arengut ja haridustasemete sidusust.

Iseseisvuse taastamise järel olid hariduses esmatähtsad aineõppe sisu muudatused. Sellepärast oli toona esimese õppekavaarenduse eesmärk seada
ainesisu vastavusse tänapäevaga. See puudutas eeskätt niinimetatud pehmeid valdkondi: ajalugu, kirjandust ja ühiskonnaõpetust. Kool jäi vormiliselt samaks.

Kriitilist hetke vormi muutmiseks ei olnud, kuigi samal ajal tehti Euroopa tasandil koolide sisuliseks ja vormiliseks uuendamiseks kõvasti tööd. Et ühiskonna muutuvate vajadustega kaasas käia, asuti mitmes riigis muutma kogu õppekava.

Vormi uuendamiseks seostati tihedamalt eri haridusastmeid ning võeti vaevaks mõjutada hariduse sisu kooli arhitektuuri kaudu. Uute koolimajade projektides peeti silmas nüüdisaegse õpikeskkonna vajadusi.

1990. aastate keskpaigas tõusis hariduse uuendamise märksõnaks Eestis taas õppekava. Siinsete teadlaste võimalused end laias maailmas täiendamas käia polnud tollal veel kuigi head, sestap saadi uuemat hariduskirjandust tihti isiklike kontaktide kaudu. Võimaluse korral käidi mujal maailmas ja paljundati siin materjali.

Ometi tabati uueneva hariduse põhisuundi: õpetamise fookusesse kerkisid õppija ja tema individuaalne areng, konstruktivism ning kitsalt ainealastest avaramad eesmärgid.

Vormiliste teemadeni oleme jõudnud nüüd,
21 aastat hiljem. Põhjus ei peitu pelgalt vananevas rahvastikus. Kool on sotsiaalne süsteem, millel hoovad, mõjutamaks kultuuri ja väärtusi. Ta peab reageerima ühiskonna muutuvatele vajadustele. Kujundada õnnelikku ja edukat õppijat, kui me ei oska ette näha, missugused on need nõudmised kümne aasta pärast, on suur proovikivi, et mitte öelda võimatu ülesanne.

Uuenevast sisust ei ole enam piisanud. Sisu vormikohane uuendamine eeldab julget, algusest peale demokraatlikus ühiskonnas üleskasvanud põlvkonda. Viimane ainekavade arendamine on näidanud, et ollakse valmis minema poolele teele, kuid sisu vormi valada on veel raske: kõik ei mahu, midagi välja jätta ka ei raatsi.

Mul oli hea meel lugeda hiljuti ajalehest, et kutsekoolide erialad on muutunud populaarseks. Olen igal aastal näinud gümnaasiumi püüdlejaid, kellel ainsa valiku äralangemine tekitab peataoleku: teisi variante ei ole noored isegi kaalunud. Ometi vahendab ajakirjandus infot kutsehariduskeskuste moodsate õppehoonete ning kasulike erialade kohta.

Olen igal aastal näinud gümnaasiumi pürgivat ka neid, kelle eesmärk asuda keskhariduse omandamise järel kutset õppima. See on tervitatav: gümnaasium ei ole ainult akadeemilist karjääri ettevalmistav haridusaste.

Peame koolis üles leidma nii akadeemiliselt andekad õppijad kui tööturule või kutseõppesse siirdujad. Kutsehariduse uuenemine koolivõrgu kujundamise ajal on ülitähtis, et saavutada kogu meie hariduse vormiline teisenemine.

Põhikooli gümnaasiumist lahutamise puhul on palju kõneldud, kuidas mõjutab see gümnaasiume. Mõnevõrra rohkem oleks tarvis analüüsida selle toimet põhiharidusele, mis kujundab suuresti õppija teadmisi, oskusi, hoiakuid ja väärtusi.

Eestis on vaja kujundada ühtlaselt tugev põhiharidus. Soome ühtluskooli põhimõttel toimiv süsteem on näide, kuidas põhiharidusega noor on pärast kooli lõpetamist mitme võrdselt hea ja tugeva valiku ees. Gümnaasiumis ei vajata sissejuhatavat kursust, ühtlustamaks taset – see ongi ühtlane.

Eesti laste õpitulemused on konkurentsivõimelised. Konkurentsi säilimises mängivad rolli nii hariduse sisu kui vorm. Praeguses ühiskonnas on kõige tähtsam üldistusoskus ning teadmiste ja oskuste kombineerimine.

Vajame professionaalseid õpetajaid ning õppijate individuaalse arengu toetamist. Selleks läheb tarvis nii tarkust kui aega, õppijaid kui õpetajaid, ideid kui raha.

Eestil on praegu raskem hariduse uuendamise eesmärke saavutada kui 20 aastat tagasi, sest betoon on valatud ja kool konserveeritud. Maksma hakkab hariduse sisu kaudu konkurentsis püsimine, sestap on hea pöörata pilk kooli sisse ning seada eesmärgid nüüdisühiskonna vajadustele tuginedes. Vormiküsimus peab järgnema sisuküsimusele.

    Tagasi üles