60 aastat suurküüditamisest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Tiiu Teesalu kõnelemas 2008. aasta mälestuskogunemisel.

FOTO: Arhiiv/Valgamaalane

Homme, 25. märtsil möödub 60 aastat teise suurküüditamise algusest Eestis. Selle ohvreid mälestatakse ka Valgamaal, mida aktsioon valusalt puudutas.

Üle kõige siin maailmas vajab inimlaps armastust, vanemate hoolt ja hellust, kaitstuse tunnet. Sageli olen kuulnud trafaretset väljendit: lapsed on elu õied ja neid õisi on vaja hoida. Aga elu ja ajaloosündmused on mulle tõestanud vastupidist. Hoolimatust laste suhtes on olnud rohkem kui hoolivust.

Olen üks paljudest lastest, kes jäid võõrvõimu ülekohtu tõttu ilma  kodusoojusest, olles vägivaldselt saadetud võõrale külmale maale – Siberisse. Kaheaastase lapsena tõugati mind loomavagunisse ja saadeti tundmatusse. Seda koos veidi vanemate õdedega – kuue-, seitsme- ja üheksa-aastaste tüdrukutega – ja emaga, kel oli küüditamise ajal vanust 31 aastat.

Mu isa nägi mind viimati, kui olin seitsmekuusena Tartu lastehaiglas. Ta arreteeriti oktoobris 1947 Omakaitses teenimise pärast ja saadeti Vorkuta vangilaagrisse.

Ma ei mäleta viimist, küll aga tagasitulekut Siberist Eestisse. Viimist mäletavad hästi tolleaegsed suuremad lapsed ja noored. Minu koostatud mälestusteraamatu «Sa ära möödu mineviku valust» teises raamatus meenutab seda üheksa-aastane õde Aade.

«Õue sõitis veoauto ja selles oli salk mehi. Mäletan, et ema oli ahastuses ja palus: «Laske mind maha, ma ei lähe oma lastega kuhugi, ma ei ole midagi kurja teinud, olen ka loomad kolhoosi andnud.»

Aga käsk oli karm ja mina ning Viive ja Maie hakkasime mööda tube jooksma ja mingeid asju otsima. Noor vene sõdur   aitas mul midagi pakkida, sest ema oli nõutu. Väike Tiiu magas teises toas voodis. Ema haaras lapse ja pani ta köögilaua taha sööma hommikust toitu. Aga laps vaatas võõraid ja ei söönud midagi.

Nii meid veoautosse lükati: suurematel tüdrukutel kompsud ja emal oli süles Tiiu ning teises käes 7-liitrine piimanõu. Auto sõitis Rõngu vallamajja, kus oli kogunemine. Seejärel viidi meid Elva jaama, kus ootasid loomavagunid.»

Linda Siska mälestustest loeme: «Siis istusime koormatele, mina oma kahe väikese tütrega ja vana, ligi kaheksakümneaastane meheema. Algas sõit. Hüvasti kodu! Kodu, kuhu meie perekond enam iialgi tagasi ei saanud.

Hobuste voorimehed tõid meid Kuigatsi rahvamajja. Seal oli palju rahvast. Lapsed jooksid igavusest pinkide vahel, nemad ei teadnud midagi oma saatusest. Olime seal terve päeva. Veoautodega viidi meid Keeni raudteejaama. Teel nägin, et päike läks punaselt looja.

Tuli meie esimene öö loomavagunis. Olin kahekümne kaheksa aastane. Läksime vastu tundmatule. Rong seisis teisegi päeva jaamas. Tõime puuriitadest puid, seda ei keelatud. Mul oli kaasas koduleiba ja mett. Oli hämar, kui rong sõitis läbi Valga linna. Rong sõitis aeglaselt, vaevu liikudes ...

Perroonil oli palju rahvast. Mehed võtsid mütsid peast. Mõned inimesed laskusid põlvili ja nutsid. Vagunis lauldi Eesti hümni ja teisi isamaalisi laule ja siis võttis rong hoo sisse ja hüvasti kodumaa! Läbisime Petseri.»

Teekonda meenutab ka Eela Lõhmus. «Kohale jõudsime 9. aprilli õhtul. See oli Katšenevo raudteejaam, kust meid siis järgmisel päeval «orjaturul» hakati kolhoosidesse jagama. Esialgu löödi vaguniuksed valla ja kogu kurnatud rahvamass kamandati vagunitest välja lumele.

Muidugi püüdsime vastu punnida, et kuhu me väikeste laste ja vanuritega vastu ööd läheme, oli ju veel talv 30 miinuskraadiga. Aga mida teeb inimene paljaste kätega automaatide ja verekoerte vastu? Pealegi pidi ešelon kohe ära sõitma.

Suur oli aga meie imestus hommikul, kui nägime, et vagunid olid kogu öö jaamas seisnud ja neil ei olnud kiiret. Kas tehti meiega vastupidavuse eksperimenti?»

Need on vaid mõned killukesed läbielatust noil märtsipäevadel kuuskümmend aastat tagasi, mil toimus eesti rahva teine suurküüditamine. Igaühel on oma lugu ja mälestused – lapse silmade läbi või täiskasvanu kogemuste põhjal.

Vaguneis segunesid lapse abitus ja kaitsetus, täismehe hingekarje, ema südamevalu. Paljudes säilis ka lootus paremale, jõuda kunagi oma sünnimaale – Eestisse.

Meie, tolleaegsed lapsed ja noored, oleme nüüd üle kuuekümne aasta vanad. Meile ja meie vanematele on ajaloosündmustest jäänud hinge nähtamatu  põletusmärk: ülekohus.

Elu on meile mõndagi tagasi andnud. Paljud on jõudnud taas Eestisse ja saanud oma kodu tagasi, kuid miski ei hüvita isa või emata kasvamist, perekondade lõhkumist – seda, et meie lähedased jäid võõra riigi mulda ega ka seda, et pidime neis väga viletsates oludes ellu jääma ...

Oleme haavatavad ja tundlikud vägivalla suhtes ka täiskasvanutena, eriti kui meid, kannatada saanuid, praegu meie omal maal fašistideks nimetatakse.

Me ei saa kunagi õigustada totalitaarset vägivaldset režiimi. Kurjus ei ole maa pealt kadunud ja me ei või ka ise kurjust oma tegudega sünnitada. Hoidkem oma rahvast ja oma väikest paljukannatanud riiki – Eestit.

25. märtsil algusega kell 12 toimub Keeni raudteejaamas päevakohane mälestuskogunemine. Keskpäeval võiksid kõlada kirikukellad.

------------------------------

Tasub teada

1949. aasta märtsis topiti Eestis loomavagunitesse ja veeti Siberisse  20 498 süütut inimest, neist mehi 4500, naisi 10 274 ja lapsi 5717 (29. märtsi seisuga).

Valgamaalased viidi Siberisse järgmistest kohtadest:

Keeni raudteejaam: 400 perekonda, ešelon nr 97316 – Novosibirski oblastisse;

Puka jaam: 500 perekonda, ešelon nr 97317 – Novosibirski oblastisse;

Elva jaam (Palupera inimesed): 420 perekonda,
ešelon nr 97315 – Ljubinskaja jaama Omski oblastis.

Tagasi üles