Homme on see päev, mil üle Eesti ja ka Valgamaal meenutatakse 60 aasta taguseid sündmusi, mis tänapäeval jätavad nooremale põlvkonnale mulje kui painajalikust õudusfilmist või -unenäost.
Juhtkiri: Et ei korduks õuduste päev
24. märts 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Traagilistest sündmustest meenutusi kuulates või memuaare lugedes jääb noortele ilmselt pisut pealiskaudne pilt toonastest märtsiõudustest, mis puudutasid lähedalt enam kui paarikümmend tuhandet eestimaalast, kaudselt aga peaaegu kõiki.
Õnneks on aga meie hulgas veel alles neid inimesi, kes kas või oma lapsepõlve traagiliste mälestuste taustal soovivad mälestuspäeva üritusi korraldades jätkuvalt teadvustada kuritegelike režiimide hukatuslikkust. Mälestused koletuslikest vangilaagritest või asumispaikadest on õigusega õpetlik materjal ka tulevastele põlvedele.
Kindlasti leidub neid, kes küsivad, et kas peaks ikka meeles pidama kümnete aastate taha jäävate ajaloosündmuste keeriseid. Et kas poleks targem ja vahest ka mugavam lasta toonasel ajal unustusehõlma vajuda, sest elu on edasi läinud.
Aga ei – sellist massilist inimvaenulikkust ei tohi ega saa unustada. Õnneks saab näite taoliste sündmuste visast meelespidamisest tuua ka meie maakonnast. Nimelt korraldab Valgamaa Memento Ühendus juba aastaid Keeni raudteejaamas mälestuskogenemist neile valgamaalastele, kel õnnestus kargest Siberist eluga tagasi kodupaika tulla.
«Küll võis ikka emadel raske olla. Lapsed külmetasid ja nälgisid. Pisikesed ei saanud aru, miks neile süüa ei anta,» on Siberi-teel käinud naised varasemal kogenemisel Keenis meenutanud.
Tänuväärne on ka välisministeeriumi algatus, millega ministeerium pani oma kodulehel üles ingliskeelsed materjalid, mis tutvustavad nii 1941. kui ka 1949. aasta küüditamisi. See annab ka välismaailmale ülevaate kõiki Balti riike tabanud genotsiidi ulatusest ja koledustest.
Muidugi on oht, et välisilmale jääb küüditamise teema liiga kaugeks ja võõraks mälestustekoormaks. Seda enam, et on neidki, kes mälestusi sellistest sündmustest ajaloo ümberkirjutamise abil inimeste teadvuses moonutada või sealt kustutada püüavad. Meie asi on hoolitseda, et nad oma eesmärke ei saavutaks.