Kolmapäeval näitasid mõned kalendrid leinapäeva, teised paastumaarjapäeva. Igal juhul oli aga 25. märts 2009 siiski märkimisväärne päev, sest 60 aastat tagasi algas märtsiküüditamine.
Küüditatute ja nende järglaste valu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel aastal oli 25. märts eriti märkimisväärne päev, sest märtsiküüditamisest möödus 60 aastat.
Igal aastal loodetakse, et ometi saabub päev, mil ka Nõukogude Liidu järglane Venemaa tunnistab okupeeritud riikides toime pandud genotsiidi. Paraku tuli ka sellel kolmapäeval kokkutulnuil lahkuda teadmises, et midagi pole muutunud – hinges jäädav nähtamatu mälestusmärk jubedustest.
«Lapsed jäid lasteks ka Siberis, alles täiskasvanuna mõistad, mida pidid emad üle elama, et lapsed saaksid toidetud. Eesti ema oli töökas, puhas ja peret armastav. Eestis olid ilusad toad, söödi noa ja kahvliga,» rääkis mälestusüritusel eluaeg kooliõpetajana töötanud Tiiu Teesalu, kes tõugati loomavagunisse ja viidi Siberisse kaheaastasena.
«Siberi elu tegi nii suure tagasipöörde, et emad, vanaemad, vanaisad, kes Siberi tingimustes pidid lapsi kasvatama, kandsid mitmekordset koormust. Ennast töö ja südamevaluga tappes ei suutnud eakad, sageli haiguste kammitsais inimesed kojusaabumist ära oodata – nad jäid võõra maa mulda,» jätkas Teesalu oma meenutusi.
Veel tundsid Keeni kogunenud muret, et meie kodulugu, mille üks osa on sõjaline operatsioon «Priboi», kui Eestist tuli välja saata 22 500 inimest, ei jõua meie ega välismaa noorte teadvusse. Leiti, et vaja oleks mälestused mitmesse keelde tõlkida.
«Ei saa hukka mõista vene inimesi, kes olid ise vaesed, kui meid nende «kaela» saadeti. Oleme tänulikud vene õpetajatele, kes sageli olid ka ise sinna küüditatud, kuid kasvatasid meid nii, et oleme õnnelikud lapsed. Eks kõik teadsime seda õnne ja ilmselt teadsid ka õpetajad. Ometi saime mingigi hariduse,» rääkis Tiiu Teesalu.
Tauniti ka alatult käitunud mahajäänuid. «Kui tagasi tulin ja ühe naabri juures märkasin oma mööblit, mille isa oli käsitsi teinud, oli seda valus vaadata ja veel valusam, et uus omanik ei andnud seda tagasi. Ega ma paindunud ka küsima,» rääkis üks kohalviibinud eakas naine teisele. Selgus, et ka vestluspartneril oli tulnud üle elada sarnane kogemus.