Tegelikkuses teenib aga muusika avalik esitamine avalikes kohtades – baarid, restoranid, poed, ööklubid, spaad, hotellid, pangad – alati nende omanike ärilisi huve. Muusikat kasutatakse, et luua oma klientidele meeldiv õhkkond, et klient püsiks võimalikult kaua teenuse pakkuja juures ja teeks võimalikult palju kulutusi.

Tihtipeale on muusika äri toimimiseks ka hädavajalik – seda näiteks ööklubide ja ka raadiote puhul. Usun, et te ei vaidle vastu, kui väidan, et keegi meist ei läheks ööklubisse topeltkõrge hinnaga kokteile ostma, kui seal valitseks vaikus. Samuti ei kuulaks enamus meist raadiot, kui sealt kostuks järjest vaid reklaame muusikaliste vahepaladeta. Seega on muusikal väga tähtis roll paljudes ärimudelites.

Hoolimata sellest, et muusika on nii tihedalt kõikjal meie ümber, teenimas paljude huve, ei tea paljud väikeettevõtted ega ettevõtjad tänaseni, et muusika ei ole tasuta – veelgi enam, et muusika avaliku esitamise eest fonogrammitootjatele ja esitajatele tasu maksmata jätmine on kriminaalkorras karistatav.

Mida see praktikas tähendab? Seda, et esitades mõne teeninduspinna omanikuna avalikult muusikat oma teenindus- või äripinnal, on vastavalt autoriõiguse seadusele kohustus selle eest maksta nii autoritele (kes on teose looja), esitajatele (kes esitab teose) kui ka fonogrammitootjatele (kes salvestab teose).

Ei ole mingit vahet, kas esitate avalikult muusikat raadiost, veebist või originaalplaadilt – muusika avaliku esitamise eest tuleb maksta igal juhul.

Paljudes tekitab küsimust see, et kui raadiod juba maksavad, siis miks peab ettevõtja veel selle avaliku esitamise eest nii-öelda topelt maksma? Vastus on väga lihtne – raadio maksab muusika eest, et nemad ise saaks muusikat üldsusele suunata. Raadio äritegevuse eesmärk on müüa reklaami ja selle eest nad ka maksavad.

Raadiod ei maksa selle eest, et tekitada meeldivat õhkkonda kellegi restoranis, spaas või hotellis. Maksmise kohustus on ikka igal isikul endal, kes muusikat oma äritegevuses avalikuks esitamiseks kasutab.

Samuti võib tekkida küsimus, et kui ostan originaalplaadi, siis selle eest on ju juba makstud ja seega võin teha sellega, mida iganes soovin, sealhulgas avalikult esitada. Tegelikkuses see aga nii ei ole – kui ostate plaadi, on selle kasutamine lubatud üksnes isiklikuks otstarbeks.

Kui süüvite plaadile ja/või plaadi ümbrisele kirjutatud teksti, näete ka sealt, et plaadi avalik esitamine on keelatud – selleks tuleb ühingutega teha eraldi avaliku esitamise leping.  

Kuidas saavad raha kätte näiteks Madonna, Michael Jackson või välismaised fonogrammitootjad nagu Universal või Sony BMG? Eesti Autorite Ühingul, Esitajate Liidul ja Fonogrammitootjate Ühingul on lepingud teiste riikide sarnaste organisatsioonidega, nii et oma osa Eestis esitatud muusika eest saavad kätte kogu maailma autorid/artistid/fonogrammitootjad.

Ja vastupidi, välismaal kasutatud loomingu eest saavad ühingute liikmed tasu kätte oma ühingust.

Et iga kõlava loo autorile, esitajale ja tootjale eraldi maksma hakata oleks äärmiselt keeruline, teostavad nii autorid, esitajad kui ka fonogrammitootjad oma õigusi erinevate ühingute kaudu. Autoreid esindab Eesti Autorite Ühing (www.eau.org), esitajaid Eesti Esitajate Liit (www.eel.ee) ja fonogrammitootjaid Eesti Fonogrammitootjate Ühing (www.efu.ee).

Et muusikat legaalselt avalikult esitada, peab sõlmima kaks lepingut: ühe Eesti Autorite Ühinguga ja teise (olenevalt valdkonnast, kus muusikat kasutatakse) kas Eesti Esitajate Liidu või Eesti Fonogrammitootjate Ühinguga. Täpsemat infot jagavad Benno Sild (5341 2511, e-mail: benno.sild@eel.ee) või Teele Uueda (630 7210, teele@efu.ee).

Muusika avaliku esitamise lepingu olemasolu kontrollib pisteliselt politsei, aga ka ühingute piirkondlikud agendid. Kui politsei jõuab muusika avaliku esitajani enne lepingu sõlmimist, ootab ettevõtjat kopsakas rahatrahv. Kui ettevõtja keeldub ühingutega lepingut sõlmimast, kuid kasutab sellegipoolest muusikat avalikuks esitamiseks, teevad ühingud selle kohta politseile kuriteoteate.

Kas riskimine kriminaalasja, kohtus käimise ja kopsakate trahvidega on tasu mittemaksmist – või siis täpsemalt, tasu maksmise edasilükkamist – väärt, jääb juba iga ettevõtja enda otsustada.

Kasutades kellegi teise loometööd oma äriliste huvide saavutamisel, peaks ju lepingu sõlmimine olema iseenesest mõistetav. Keegi ju ei võtaks salaja autori/esitaja/fonogrammitootja rahakotist ära raha – ärgem siis varastagem ka neile seadusega ette nähtud tasu tehtud töö eest – muusika eest, mis meid igapäevaselt ümbritseb ja rõõmustab.

Muusikarohket kevadet!