Esta Pilt on naine, keda mitte märgata on võimatu. Vähemalt praegu, mil tema elus on punane periood. Ka tema nimi peaks olema paljude mälus või selle soppides alles. Vähemalt neil, kes spordiga tegelnud või spordimaailmas toimunul silma peal hoidnud.
Päritolult on Esta Pilt Mõniste tüdruk, kes oli kolm aastat tihedalt seotud Valgaga ja sel ajal end siinsesse spordiajalukku jäädvustas.
Kui kodune kaheksaklassiline kool läbi sai, oli ta nagu teisedki valiku ees – kuhu edasi? Klassikaaslased jätkasid kooliteed põhiliselt Võrus ja Varstus. Esta aga valis Võru ja Valga vahel. «Hea jooksutreener ja Valga kooli ühiselamu,» nimetas ta otsustamisel olulist rolli mänginud asjaolusid.
Eks oli tüdruk ka toonase Valga 1. keskkooli kehalise kasvatuse õpetajale ja kergejõustikutreenerile Raimond Lutsule selleks ajaks juba silma jäänud. Samas polnud tema pagasis erilisi trenne, peamiselt metsateedel silkamised vaid.
Aga nii-öelda ärataja oli tema jaoks võistlus, kuhu ta koolist kord saadeti. Tekkis äratundmine, et kui juba treeninguta magus kolmas koht kirja sai, võiks ju midagi enamatki ette võtta.
Kui tulemused järjest paranesid, suurenes motivatsioon, tekkis mõnus harjumus. Kaugjuhtimise teel aitas kaasa Võru treener Viiu Gutman, kes saatis spordipisikust juba nakatunud tüdrukule juhtnööre, kuidas ja mida ja kui palju.
Aga miks just pikamaajooks? Põhjus lihtne – lühikeste distantside puhul olulist kiirust Estal enda sõnul pole, küll aga võhma, ja tehnikaalad lihtsalt ei sobinud. Maraton olevat ka temale liiast, maksimum oleks poolmaraton, selle tarvis jätkuks tal ehk kannatust ja siis oleks lootust, et ei teki tüdimust ega üksluisuse survet.
Jooksmise asemel saiakesi sööma
Esta pole kunagi Valga linna tulekut kahetsenud. Tema sõnul tekkis siin väga hea tutvusringkond treeningkaaslastest. Üle ega ümber ei saa treeninglaagritest ega võistlussõitudest. Näiteks suvised laagrid Pärnus, kust meeles loomulikult rand, marjulkäigud metsas, vahva grupp, trenn ja tantsuõhtud.
«Keskkooli ajal polnud spordivarustust saada, aga Raimond Luts ajas meile välja firmadressid, -tossud ja -naelikud. Käisime siis ühesugustes rõivastes ringi,» muigas naine, lisades, et uhke tunne oli isegi pealinnas ringi liikuda.
Lutsu tunnustuseks ütles endine kasvandik, et treener oli hästi asjalik, õpetades ka muid asju – andis lugeda sporditeemalisi artikleid ja rääkis tuntud sportlastest. Kord ja distsipliin olnud samuti tavaline nähtus.
Kuigi rekordid, nii kooli kui rajooni omad, olid kärmed tulema (peamiselt 800, 1500 ja 3000 meetri jooksus), polnud treeningud mingi meelakkumine ja eks sai mõni kord ka viilitud.
Trenni minna oli tal ju iseenesest lihtne, aga üksi pikka maad joosta olevat vahel ikka päris tüütu ja vastumeelt olnud. Nii sai mõnikord hoopis treeningukaaslastega poodi saiakesi sööma mindud. Pärast patsutati põsed punaseks ja mindi hea näoga treeneri palge ette.
«Ega siis ju kõike mõistusega võetud, kohati tegime ikka rohkem treenerile,» naeris omaaegne kavalpea. Ta usub, et küllap treeneritel oli asjast aimu ja usutavasti olid programmid ka sellevõrra lisaga koostatud.
Kodunt eemalolekud ja võistlussõidud andsid kõvasti elukogemusi, õpetasid nii suhtlema kui üksi hakkama saama.
Kasvatas musklit ja võitis tiitleid
Keskkooli lõpuks tekkis tüdimus. Siiski tegeles ta jooksmisega veidi ka ülikooli ajal. Samas mahus ei saanud ka enam jätkata, sest polnud eriti aega.
Õppimisest veel nii palju, et kõigepealt tudeeris ta Tartu Ülikoolis majandust, hiljem kaugõppes ka psühholoogiat. Kehakultuuri kasuks ei otsustanud ta põhjusel, et ei soovinud muuta oma elu vaid spordikeskseks.
2002. aastal avastas ta enda jaoks kulturismi. Ülikooli juures sellega tegelev seltskond, kuhu kuulus ka Esta õde, kutsus kaasa Käärikusse laagrisse. Seal oli kohal ka Eesti nimekaim musklimees Ott Kiivikas.
Pooleaastase trenni järel läks sama hästi kui algaja juba võistlustele. 2003. aasta kevadel sai temast Eesti karikavõitja, sama aasta sügisel Eesti meister. Uus aastanumber tõi kevadel taas kaasa karikavõitja tiitli. Siis oli see ala end tema jaoks ammendanud.
«Trenn oli lihtsam kui jooksutrenn, aga see hirmus dieet!» kõlas vastav argument. Oli ikka paras peavalu jälgida oma toitumist, pidada spetsiaalset dieeti eelkõige võistlusteks valmistumisel. Ka siinkohal tuleb jutuks mõningane patustamine – šokolaad ja koogid kippusid mõnikord range dieedi pidaja menüüsse.
Nüüd vaimustub naine tantsulisest aeroobikast. Latino, hip-hop, showtants, jazztants, kõhutants, spinning – need on alad, mis südamelähedased.
Energilisel naisel on 17aastane poeg. Väiksena tegeles too küll jäähoki, küll korv- ja jalgpalliga, kuid kergejõustikuga mitte, kuigi eeldused selleks olid üsna head. Praegusel ajal on arvuti tunduvalt huvitavam.
Tundis rõõmuga, et jõuab rohkem
Kevadel liitus Esta ajakirja TervisPluss ja Adidase ühise jooksuavantüüriga – lugenud ajakirjas ilmunud vastavasisulist kuulutust, otsustas 43aastane naine kaasa lüüa.
«Senised treeningud: jooksmine, aeroobika ja jõutreening. Olen tegelenud ka kulturismiga. Praegu treenin kolm korda nädalas jõusaalis, käin tantsulises aeroobikas, spinningus või bodybalance’is. Kokku 5–6 treeningut nädalas, 10–12 tundi.
Jooksukogemus: nooremana olin küllalt tugev 800, 1500 ja 3000 m jooksus. Paar korda aastas käin rahvajooksudel 10 km jooksmas. Praegu jooksen kaks-kolm korda nädalas ühtlases tempos 40–50 minutit.
Pikim jooksudistants: 15 km. Tervisehädad/traumad: ei ole,» tutvustas ta end korraldajaile.
«Minu jooksuaeg 10 km jooksus on olnud seitse aastat enam-vähem sama. See näitab, et treeningud on sellised, mis hoiavad taset, kuid ei arenda. Soovin oma taset parandada,» kirjutas ta oma põhjenduses, miks soovib osaleda. «Tahtsin näidata, et ka selles vanuses on võimalik areneda,» lisas ta jutuajamises käesoleva loo tarvis.
Enamik moodustunud grupi liikmeid oli end väga vähe varem liigutanud, aga kõige tähtsam oligi näidata arengut.
Uus väljakutse tähendas 10–12 tundi trenni nädalas. Jooksukingad tõmbas ta jalga 3–4 korda nädalas. Varem oli ta korraga lipanud maksimaalselt tunni, nüüd soovitas treener ajaliselt pikemaid otsi teha. Mingist hetkest hakkas Esta tundma, et jõuab rohkem ja see oli mõnus tunne.
Tänavune aasta tõi kaasa ka ühe väikese muudatuse. Või mis ta nüüd nii väike ongi – seda võib arvata vaid spordikauge inimene. Nimelt võttis ta siiani aastas osa kuni kahest rahvajooksust, ühest kevadel ja teisest sügisel. Lõppeval aastal kogunes neid kuus.
Enamasti platseerub ta 6.–8. kohale, 10 km sügisjooksul ja maijooksul oli viies.
«Jookse kõigi nende noorte tüdrukutega võidu,» vihjas ta konkurentidele, kelle hulgas eakaaslasi minimaalselt.
Tegeleb ülikooli täiendkoolitusega
Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta mõnda aega kaubanduses, seejärel hooneregistris. Siis jõudis ta Alma Materi katuse alla tagasi ja töötab praegu kõrgharidustempli avatud ülikooli keskuses täienduskoolituse programmijuhina.
Samas väikeses majas Tartus Lossi tänavas oli ees ootamas õde ja ühes toas töötavad nad praegugi. Üldse koosneb kollektiiv ligemale 20 inimesest.
Tema koordineerida on kogu ülikooli täiendkoolituse valdkond, samuti vastutab ta veebipõhiste kursuste ja suveülikooli korraldamise eest. Järgmise aasta suveülikooli kursusteks, mida on 20 ringis, on ettevalmistused juba alanud.
«Valgamaalasi käib meil koolitustel ikka, aga täpset arvu on raske öelda.
E-kursustel osaleb palju Valgamaa kutseõppekeskuse õpetajaid, samuti noori õpetajaid koolidest,» teab ta. Suveülikooli kursustel osales ehk kümmekond Valgamaa inimest, aastas tuleb 50 inimese ringis ikka.
Praegune töö on täpselt see, mis talle meeltmööda. Õpetajaks ja treeneriks ta oma sõnul ei sobiks, küll aga personali- või koolitusjuhiks. Ka siinkohal rääkis ta vajadusest areneda, mida tema amet konverentside ja seminaride korraldamise käigus täiesti pakub.
Pidevalt on tarvis otsida uusi teemasid ja valdkondi, seda teeb ta nii tööalaselt kui iseendale. Loeb terviseajakirju ja enesearenguraamatuid.
Ajakirjadega seoses tuleb mainida asjaolu, et Esta on olnud õige varmas kirjutama lugejakirju ja oma arvamust avaldama ning väljavalituks osutununa «auhinnakesigi» (tavaliselt lähevad loosi kosmeetika- ja parfümeeriatooted) võitnud.
Küsimusele, ega ta ajakirjanikutööst huvitatud ole, vastas naine naerdes eitavalt. Ta polevat siiani aru saanud, kuidas kirjatsura pärast lühikest ja kohati kaootilist vestlust ühe pika ja loogilise loo valmis treida suudab. Tema nii ei oskavat.
Valgaga kahjuks punapäisel naisel (viimatise tooni nimetus oli «hüpnootiline punane») enam suurt pistmist ei ole. Endiste trennikaaslastega puutub ta küll aeg-ajalt kokku, neist mõned on Tartuski. Aga Valga gümnaasiumi sünnipäevapidu ootab küll õhinaga ...
---------------------------
Mõned numbrid
10.20,73
3000 m. Joostud 1981. aastal Vilniuses Nõukogude Liidu koolide spartakiaadil. 11. koht. Valga 1. keskkooli ja rajooni rekord B-vanuseklassis, mis püsivad siiani. Eesti naiste kõigi aegade edetabeli 51. koht.
6.45,00
2000 m. Endine eesti juunioride tippmark. Eesti naiste arvestuses kõigi aegade paremustabelis 15. koht.
4.46,6
1500 m. B-vanuseklass. Endiselt kooli ja maakonna rekord.
Esta Pildi kommentaar: «Mäletan, et neist kõige raskem oligi Vilniuses joostud 3000 m jooks. Seal sai ikka pingutatud, nii et pärast oli süda paha.»
---------------------------
Arvamus
Raimond Luts, Valga gümnaasiumi direktor, Esta Pildi keskkooliaegne treener
«Tolle aja seltskond – neidude grupp – koosnes eranditult sihikindlatest tüdrukutest, kelle saavutuste hulgas oli Eesti pronks oma vanuseklassis kõige nõrgem tulemus.»
Esta on pikamaajooksja, kellel olid selleks olemas eeldused, ja kes jäi meelde ääretu visadusega. Tema kiituseks tuleb öelda, et ta ei allunud nii-öelda provokatsioonidele, sest kuna tegemist on raske alaga, leidus treeningukaaslaste hulgaski neid, kes aeg-ajalt küsisid, et mis sa ikka nii palju jooksed.
Ta jooksis võistlustel välja tulemusi, mis on kas siiani või püsisid pikka aega rekordina tema nimel. Näiteks oli ta Vilniuses toimunud Nõukogude Liidu koolinoorte spartakiaadil 3000 meetri jooksus üheteistkümnes – ka see oli kõva sõna –, kuid tema aeg oli ja püsib endiselt nii meie kooli kui maakonna rekordina.
Noil aegadel olid aktuaalsed jooksjate seeriavõistlused, kus peeti arvestust eri paikades peetud võistlustel eri distantsidel saadud tulemuste üle. Naiste arvestuses on selle korra võitnud ka Esta. See oli tõesti kõva sõna, mis näitab tema võimekust ja mitmekülgsust.
Võib öelda, et ta oli tagasihoidlik ja edasipüüdlik, hea õpilane ja igati tubli inimene. On rõõmustav, et sport ja pikamaajooks on tal endiselt hinges, lisaks muud põnevad alad, millega ta vahepeal tegelnud on.
Ma ei kujuta ette, millised võinuksid Esta tulemused olla, kui ta oleks saanud treenida neis tingimustes, mis meil praegu on. Tema kasutada olid linna lähiümbruse teed ja kooli võimla, ei olnud võimalik käia ka lõunamaa treeninglaagrites. Oleks olnud juba tookord spordihall, julgen pakkuda, et tema ajad oleksid olnud veelgi paremad.
Ka praegu leidub tüdrukuid, kes pikka maad joosta võiksid. Kes suudaksid endale vastavaid eesmärke seada ja selle nimel vaeva näha ...»