Intensiivne lume sulamine, vihmasadu ja soe ilm tekitasid novembri lõpus ja detsembri alguses ka Valgamaal tingimused kõrgvee tekkeks.
Maa veetoober ajab üle ääre
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda ei juhtu igal aastal, et detsembri esimesel nädalal on jõed üle kallaste ja heinamaad vee all. Selle aasta sügis on aga tavapärasest tunduvalt veerohkem. Linnu talu perenaine Astre Jaagant, kes elab Tagulas Väike-Emajõe ääres, ütles eile, et mutimullahunnikut jalaga laiali lüües paistis vesi august vastu – maa on nii vettinud.
Korva luhalgi on vesi, ent see jääb kevadistele suurvetele alla. Jaagant mäletab, et ühel suvel, vist oli siis aasta 1987, sadas kolm kuud ja siis oli isegi Väike-Korva luht vee all ning tal tuli paadiga lambad koju tuua.
«Praegu sajab Tagulas laia lund,» ütles Astre Jaagant eile lõuna ajal. Ilmajaama andmeil pididki eile sajupilved Läti kohalt Kagu-Eestisse jõudma, ennustati lund, lörtsi ja tuisku. Ennustus pidas paika.
Et maa on vett täis, kinnitas ka Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) Lõuna-Eesti sektori hüdroloog Ene Randpuu. Ta ütles, et kohevas lumes suurt veevaru ei olnud ja see oleks pidanud maasse minema, kuid see enam midagi vastu võtta ei suutnud. Nii ongi heinamaadel, parkides, aedades ja isegi Viljandi metskalmistul üleujutus.
Valgamaal on ikka veel kallastest väljas Taheva vallas asuv Mustjõgi. Sellel hüdroloogilist vaatlust tegev Kaie Helemets lausus eile, et sillalt ja isegi Tellingumäe tornist vaadatuna avanes väga suurejooneline pilt. Veetase hakkas parajasti ühtlaseks jääma.
Väga kõrge tase oli Õhne jõel, Ene Randpuu pidas seda sügise kohta isegi ülikõrgeks.
Õhnel hüdroloogilist vaatlust tegev Eduard Nigol ütles eile, et päev varem hakkas vesi juba vähehaaval, kümne sentimeetri haaval, langema.
Nigolil oli huvitav tähelepanek Tõrvas rippsillal veetaseme mõõtmisest. «Parte ja muid linde olen siin sellel ajal ikka näinud, kuid neil päevil, mil vesi oli väga kõrgel, tuli silla alla valge luik. Ta oli väga sõbralik, justkui tahtnuks minuga rääkida. Märkasin, et paisjärvel oli neid veel,» rääkis Eduard Nigol.
Ene Randpuu, kes on üle kolmekümne aasta hüdroloogina töötanud, mainis, et Väike Emajõgi on väga madalate kallastega ja seepärast tulebki sängist välja. «Jõgi on hea languse ja tundliku režiimiga,» täpsustas ta.