N, 23.03.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Intervjuu: valdade ühinemine on kui rätsepaülikonna õmblemine

Taavi Niittee
, reporter
Intervjuu: valdade ühinemine on kui rätsepaülikonna õmblemine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Rivo Noorkõiv
Rivo Noorkõiv Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Meedias laia kõlapinda leidnud Tõrva, Helme, Hummuli ja Põdrala ühinemine on pikk ja keeruline protsess. Et seda neile natuke kergemaks teha, on nõu ja jõuga abiks olnud väliskonsultant Rivo Noorkõiv, kellel selja taga nii mõnigi edukas ühinemine.

Konsultatsiooni- ja koolituskeskuse Geomedia juhatajana on ta nõustanud omavalitsuste arengukavade koostamist, viinud läbi analüüse rahvastiku, majanduse ja rahanduse valdkonnas ning kirjutanud ja juhtinud europrojekte, samuti teinud koolitusi muutuste juhtimise alal.

Kuidas olete Valgamaa ja ühinevate omavalitsustega seotud?

«Olen sündinud Valgas ja siin möödus suuresti minu lapsepõlv. Vanavanemate juured ja nendega seotud mälupildid on pärit Taheva vallast. Valgamaa kaunis loodus on olnud üks minu maailmapildi olulistest mõjutajatest, mis viis Tartu Ülikooli geograafiat õppima. Tõrva piirkonnaga on esimesed kogemused keskkooliaja tantsupidudelt.»

Mis on teie roll ühinemiste juures?

«Iga ühinemise lugu on kui rätsepal ülikonna õmblemine. Tuleb mõista tellija hinge, olukorda ja võimalusi. Ühinemiskõneluste puhul on minu roll aidata metoodilistes küsimustes, analüütilise töö läbiviimises ja olla osapoolte moderaator.

Ühinejad peavad mõistma, et konsultant saab tulenevalt oma teadmistest, oskustest ja kogemustest aidata kaasa ühinemisläbirääkimiste ladusale kulgemisele, luua selleks keskkonda, kuid ei tee ega tohigi teha ise otsuseid.»

Miks on nüüd üle Eesti hakatud ühinema? Kas see on hädavajalik?

«Rahvastik väheneb ja vananeb, jätkub linnastumine. Ei ole mõistlik, et meil on nii palju pisikesi omavalitsusüksusi, kes ei suuda kohalikku elu kvaliteetselt juhtida. Igasse omavalitsusse ei jätku pädevaid inimesi kõikidesse valdkondadesse ning töökäte arvukuse langus seab piirid eelarvele.

See ei ole jätkusuutlik ega taga elanikele vajalikke teenuseid ning tingimusi, mida Eesti põhiseadus lubab. Kui omavalitsused on elujõulised, tähendab see ka võimalust peatada riigi juhtimise tsentraliseerimine ja muuta omavalitsused tugevateks Eesti elu eestvedajateks. Jah, näen, et ühinemised on hädavajalikud.»

Kuidas teile tundub, kas Helme, Tõrva, Hummuli ja Põdrala sobivad kokku?

«Nende vahel on tugev side, keskuse ja tagamaa loogiline ühtekuuluvus. Seda väljendavad nii inimeste igapäevane liikumine töö ja kodu vahel ning vaba aja veetmisel kui ka see, kui palju need omavalitsused vastastikku arveldavad. Kindlasti on oluline siduv lüli ka Mulgi identiteet.»

Kas teistel oleks sellest midagi õppida?

«Elus toimunust on alati õppida. Läbirääkimiste alguses võtsime seisukoha, et uue omavalitsuse nime teema võtame arutlusele ühinemislepingu koostamise lõppetapis, kui sisulised ühisosad on läbi räägitud ja kokkulepped saavutatud. Kui algselt saadi juhtrühmas ka nime küsimuses kokkulepe, siis paraku tekkis ikkagi erimeelsus, mille lahendused on laual.»

Mida elanikud kaotaksid, kui ühinemine katki jääks?

«Tuleks seisak ja usaldamatus ning väiksemad võimalused inimeste elu paremaks muutmiseks. Muu hulgas jääb kängu ka piirkonna konkurentsivõime suurendamine ja selleks vajalike investeeringute tegemine. Kuna reformi seaduseelnõus on määratud kindlad tingimused, mille lävendist ühekaupa omavalitsused üle ei hüppa, siis tuleb 2017. aastal sunniviisiline ühendamine ja jäädakse ilma ise oma valikute tegemise õigusest ning ühinemispreemiatest.»

Millesse kipuvad läbirääkimised tavaliselt takerduma?

«Valitsevad teatud hirmud, nagu iga muutuse eel. On välja kujunenud mõttestambid, mida pidevalt esile manatakse, süüvimata, mida täpsemalt mõeldakse. Üks nendest teemadest on ääremaastumine. Kas praegune ääremaastumine pole pigem tegemata jätmistest kui sellest, mida nüüd ühinemistega teha tahetakse? Kogemused on näidanud, et kogukonnad on pärast ühinemisi oluliselt aktiveerunud ja selle toetamist on uued omavalitsused ka eraldi fookusesse võtnud.

Teiseks peame tõdema, et maaelu ongi alternatiiv elule linnas. Hirm, et kõik investeeringud koonduvad keskusse, pole olnud praktikas põhjendatud. Näiteks Tõrva piirkonna omavalitsuste ühinemislepingu tööversioonis on sisse kirjutatud teeninduspunktide allesjätmine kõikidesse ühinevate omavalitsuste keskustesse, kogukondade toetamine, investeeringute piirkondlik jaotus.»

Kuidas on läbirääkimised teie arvates siiani kulgenud?

«Need on olnud asjalikud ja edasiviivad. Otseseid tagasilööke pole olnud, kõik lauale tõstetud teemade arutelud hakkavad jõudma lõpusirgele. Kompromissid on olnud vajalikud, näiteks investeeringute eelistuste arutelul, mis toimus juba piirkonna kui terviku arengu huve silmas pidades.»

Mis osa on emotsioonidel, mis väärtustavad eelkõige enda valda, vallavalitsust ja identiteeti?

«Identiteedist räägitakse väga palju. Tegelikkus on sageli pragmaatilisem, piirdudes ennekõike oma koduga. Seda näitab kas või see, et kui osas valdades on viidud läbi ühinemisteemade referendumeid, on osalusprotsendid olnud väga madalad. Loodan, et siinse piirkonna elanikud löövad aktiivselt muutustes kaasa.»

Kuidas identiteet kujuneb?

«Identiteet ei ole midagi sellist, mis emapiimaga kaasa antud, vaid seda saab ja tuleb teadlikult kasvatada. Selle teeb võimalikuks inimeste kuuluvus ja sidusus, ühised väärtushinnangud, hoiakud. Suur tähendus on ühistel sündmustel, milles osaletakse ja ühistunnet kogetakse.

Peame mõistma, et kodukoha heaks saame teha heategusid ka kaugel olles. Näiteks oma koolimajas vilistlasena tegevusi toetades. Ei ole palju tahetud, kui lapsepõlvekoolile kord aastas annetada, tulla kooli õpetajaga rääkima või ise oma elukogemusest tundi anda. Kui elu oleks ainult Exceli tabel, oleks see väga igav.»

Mis aga oleksid nii-öelda objektiivsed kaalutlused?

«Neid on mitu: kohalike arengueelduste parem kasutamine, keskuse ja tagamaa loogiline korraldus ning ressursside fookusse võtmine. Teenuste ja liikumiskeskkonna kooskõla, Mulgi identiteedi edendamine, võimalused rahvusvaheliseks koostööks.»

Kuidas saavad inimesed ühinemisprotsessis osaleda?

«Rahvahääletus on kohustuslik protseduur. Panen südamele, et kõik elanikud oma soovi väljendaksid. See on ka ühinemistegevuse seadusjärgsuse tagamise seisukohalt oluline. Kindlasti tuleb hääletada volikogu liikmete valimisel ja seista oma huvide eest, et parimad valitud saavad.

Samuti on oluline teadvustada, et ajad muutuvad ja et tagasiteed ei ole. Mõistlik on minevikule au ja tänutundega tagasi vaadata ning suunata pilk tulevikku – mida koos uut teha, et elu edeneks.»

Kas teie hinnagul lähevad praegu ühineda kavatsevad omavalitsused üheskoos ka lõpuni välja?

«Vabatahtliku ühinemisega lõpuni minna ja ühinemisleping kinnitada on volikogude ainupädevus. Reformi seaduseelnõu, mille valitsus parlamenti saatis, on sellisel viisil andnud ühinemiseks aega selle aasta lõpuni. Edasi on juba hoopis teine reeglistik ja siis ei ole enam valikud kohaliku tasandi teha.

Ma väga loodan, et senine töö kannab vilja ilma sundliitmiseta. Ümberkorraldused, mida ühinemisläbirääkijad on pikalt ette valmistanud, ei puuduta mitte igat praegust vallaelanikku, vaid ka nende lapsi ja lapselapsi. Vaja on riigimehelikkust tuleviku otsustamisel, mitte päevapoliitika vangitornis istuda. Usun, et otsustajatel on vastutus tuleviku ees.»

Märksõnad
Tagasi üles