Kuldar Leis: pole tööd või töötajaid?

Põlvas elav ettevõtja Kuldar Leis Foto: Arved Breidaks

Kuuleme tihti Kagu-Eestis kaht vastandlikku juttu: pole (tasuvaid) töökohti ja samas pole (head) tööjõudu. Kodanikud arvavad, et süüdi on muidugi riik ja ahned ettevõtjad, kes kõrget palka ei taha maksta. Alati pole see aga päris nii.

Ei ole kaugel aeg, kus vanemad ütlesid kodus lastele ja õpetajad kordasid koolis üle, et õppige hästi ja valige hiljem kindel eriala, mille abil saab pensionini ennast ja peret üleval pidada. Siis saate tööle riigistruktuuri või mõnda suurfirmasse ja kindlustate stabiilse elu. Need vanemad, kes täna sellist juttu ajavad, ei anna oma lastele eriti head soovitust. Mõni aasta tagasi tõi USA haridusministeerium välja, et näiteks aastal 2004 ei eksisteerinudki veel lausa kümmet tänapäeval enim nõutud töökohta. Seega me tegelikult ei teagi, mida on praegu vaja õppida, et 10–20 aasta pärast hästitasustatud tööd saada. Hea küll, noored õpivad ringi, aga kas keskealised on suutelised rooli tagant kompuutrisse tulema või palgaarvestajast psühholoogiks saama?

Tihti käivad läbi ohked, et riik või omavalitsus peaks looma tasuvaid töökohti. Minu arust on sedapidi mõtlemine täiesti vale, sest avalik sektor peaks töökohtade teket võimaldama, mitte neid ise looma. Igasuguse täiendava bürokraatia või ümberjagamise struktuuri tekitamine on kurjast.

Kas näiteks mehitatud piirivalve suurendamine on meie piirkonna tööhõivele hea? Arvan, et tean, mida ettevõtjad vastavad, kui needki täisjõus mehed ära riigipalgale lähevad. Kas riik arvestas õpetajate ja lasteaiakasvatajate palkade tõstmisel, et omavalitsused peavad nendega seotud ametitel (abiõpetajatel, ka juhtkonnal) palgaerinevust vähendama ja seda valla rahakotist? Seega igasugused järsud riiklikud muudatused toovad kaasa nendega seotud reaktsioone omavalitsustele ja ettevõtetele.

Küll aga võiks riik mõelda sedapidi, et Eestis on hajaasustus. Tahame elada, nähes küll naabrite korstent, aga mitte kogu aeg naabrit ennast. Mida teha selleks, et niimoodi elades oleks võimalik tööl käia? Tasuta bussist ei piisa, hajaasustuse puhul õnnestub bussiga õigel ajal tööle ja tagasi jõuda vähestel. Ilmselt peaks võimaldama võimalikult soodsa autoga kulgemise. Autosõit võiks praegusest soodsam olla, sest meil maal pole Tallinna moodi võimalik bussi, trammi või trolliga tasuta tööle sõita, meil peab auto olema.

Mida aga saab vald teha? Enne haldusreformi kuulsin üht vallavanemat uhkustamas, et nende valla ülekaalukalt suurim tööandja ongi vallavalitsus oma allasutustega. Täiesti ennasthävitav olukord, nii me ei kesta maal kaua. Kuidas teha nii, et omavalitsused ja allasutused saaksid restardi teha? Ühtepidi tuleks müüa või anda käest ära valdkonnad, mis ei ole nende põhitegevused: soojatootmine ning mittevajaliku kinnisvara omamine ja haldamine. Teisalt peaks läbi viima automatiseerimise seal, kus ettevõtlus ja riik juba eeskuju on näidanud, kas või raamatupidamises.

Ei ole mõistlik toetada üht firmat suurel määral, vaid tuleb luua taristu paljudele.

Meil on palgasurve valdades suur ja tõuseb üha ning ainus lahendus on töö tõhustamine. See tähendab tegelemist vaid põhitegevusega, automatiseerimist, bürokraatia vähendamist. Siis on võimalik ka valla struktuuris kõrgemat palka maksta. Kuidas vald saab kaasa aidata ettevõtluse arengule ja toetada tasuvate töökohtade loomist? Luues taristu – tingimused, et uus ettevõtlus tahaks Kagu-Eestisse tulla. Samuti saab vald aidata luua juurdepääse ja kommunikatsioone ning anda kasutusse mittevajalikku vara. Ei ole mõistlik toetada üht firmat suurel määral, vaid tuleb luua taristu paljudele. Head näited on kompetentsikeskused Tsenter Väimelas ja Pollis, mis pakuvad teenust paljudele.

Mida saavad ettevõtjad teha? Ei maksa unistada, et tööjõuga Kagu-Eestis lihtsamaks läheb. Noori meelitavad suurlinnade tuled, nutikamad tagasipöördujad teevad oma äri, elanikkond väheneb ja vananeb ning see vähenegi ei taha enam rutiinset tööd teha.

Ettevõtja peaks eelkõige ise muutuma, personaliga tegelemisest saab üks firmajuhi põhitegevusi. Sa kas oled persoon, kes köidab ja seob inimesi, või jääd üksi ulguma. Juht muutub direktorist motivaatoriks ja loob keskkonna, kus tahetakse olla. Sel juhul saad meeskonda parimad, sest suudad neid motiveerida lisaks palgale paindlikkuse, muude hüvede ja õhustikuga.

Tegeleda tuleb valdkonnaga, kus sul on mingi eelis või nišš. Hea näide on 3. aprillil Lõuna-Eesti Postimehes olnud lugu Valgamaa rõivafirmadest, kes tootmist laiendada tahavad, vastukaaluks Baltika ja Sangari plaanile tootmine Eestis lõpetada.

Kagu-Eesti taasasustamiseks oleks tarvis kiiresti süsteemselt ettevõtjate, riigi ja omavalitsuse koostöös läbi mõelda kaugtöö olemus ja luua moodsad lahendused. Lase neil, kel võimalik, teha tööd seal, kus neil on kõige soodsam. Näiteks kodus, kohvikus või kaugtöökeskuses.

Sa kas oled juhina persoon, kes köidab ja seob inimesi, või jääd üksi ulguma.

Töökäte puudust aitavad leevendada pensionärid ja võõrtööjõud. Kui meie töötavatest pensionäridest ei piisa ja automatiseerimine on ammendunud, on järgmine samm vene keelt ja siis edasi kehva inglise keelt rääkivad niinimetatud imporditud Kalevipojad. Elame vabas maailmas, mehitatud piirivalve siin ei aita, reaalsus oli nõudluse tekkimisel renditööjõudu pakkuvate firmade teke. Oleme Eestis liiga nutikad selleks, et kõike tööd jõuaks ise ära teha. Ei jõua. Hooajalisuse puhul on renditööjõud, ka eestlased, väga paindlik lahendus. Turunõudlus paneb alati asjad paika. Ka siin saavad nutikamad omavalitsused ettevõtjatega koostööd teha, leides ühiselt lahendusi üüripindade pakkumiseks.

Vaja oleks hoida Kagu-Eestis ka lumehelbekeste põlvkonda, et nad ei lendleks esimese tuulega suurlinnadesse.

Nad on tegelikult väga andekad ja uues majanduses meist palju võimekamad. Seda juhul, kui nad saavad paindliku tööaja ja -koha ning teha neile meeldivat vaheldusrikast tööd. Neil peab olema isiklik mentor, kes kindlustab pideva põneva tööga. USA haridusministeerium väitis, et seal on praegustel õppuritel 38. eluaastaks olnud 10–14 töökohta. Palju sinul neid selleks ajak oli? Järelikult ei ole noored tihti üle aasta-kahe ühel töökohal. See ei meeldi meile, aga peame sellega leppima.

Needsamad lumehelbekesed loovad lähiaastatel selliseid idufirmasid, mis võtavad üle Hiina tootjatele alla jäänud ettevõtete vabaks jäänud töötajad. Siit lähtuvalt kaks miljoni dollari küsimust. Miks peaksid lumehelbekesed»ettevõtteid just Kagu-Eestisse asutama? Kas meie nii-öelda vana kooli inimestena oskame olla piisavalt paindlikud ja suudame vajadusel ümber õppida ning asuda näiteks tehisintellektiga seonduvat juhendama?