Koroonaviirus: kasvavad riskid ja sotsiaalne haavatavus

Kahjuks tuleb tõdeda, et paljude inimeste jaoks on kodu ohtlik koht. Foto: Sotsiaalministeeriumi blogi

Koroonaviiruse pandeemilise leviku peatamiseks on Eestis kuulutatud välja eriolukord. Selles valguses tuleb olla tundlik, märkamaks piirangutega kaasnevaid riske ja kasvavat sotsiaalset haavatavust, kirjutab sotsiaalministeeriumi võrdsuspoliitikate osakonna nõunik Airi Mitendorf.

Elukorralduse muudatus puudutab muu hulgas koole ja kultuurielu, keelatud on avalikud kogunemised. Haridusasutustes on tavapärane õppetöö viidud üle kaug- ja koduõppe vormile. Inimestel soovitatakse võimalusel teha tööd kodus ja vältida lähikontakte. Eriti on rõhutatud vajadust hoida distantsi eakate pereliikmetega, sest just nemad on koroonaviiruse riskirühm. Omavalitsused on oluliselt piiranud sotsiaalteenuste korraldust. 

Sotsiaalne haavatavus viitab olukorrale, kus inimesed ei ole võimelised tulenevalt enda perekondlikust ja/või sotsiaalmajanduslikust olukorrast, erivajadusest, haigusest või traumast tegema mõistlikke valikuid ja vastama ühiskonna ootustele käituda vastutustundlikult. Selge on, et kõik inimesed, perekonnad ja kogukonnad kogevad väljakutseid, mis eeldavad täiendavaid toimetulekuoskusi ja ressursse: kaug- ja koduõppel laste juhendamine, erivajadusega või eaka pereliikme hooldamine, töö- ja pereelu ühildamine ning ohustav majanduslik kitsikus. On suur tõenäosus, et kasvav keerukus ja sotsiaalne isolatsioon tekitavad järk-järgult kurnatust.

Kodu võib olla ohtlik

Omamoodi paradoksaalne on, et elanike kaitsele suunatud meetmed võivad riske elule ja tervisele isegi suurendada. Kahjuks peame tõdema, et paljude inimeste jaoks on kodu ohtlik koht. 2015-2018 raskete perevägivalla juhtumite kohta tehtud analüüs näitas, et enamus, ligi 90% rasketest lähisuhtevägivalla kuritegudest pannakse toime kodustes oludes. 2019.a kasvas registreeritud perevägivalla kuritegude arv Eestis võrreldes 2018.a veidi enam kui poolesaja juhtumi võrra. Vähemalt ligi 30% perevägivallakuritegudes on kannatajaks lapsed või on lapsed vanemate vahelist vägivalda pealt näinud. Perevägivald on naistevastase vägivalla nägu: 85% perevägivalla toimepanijatest olid mehed ja 81% perevägivalla ohvritest olid naised. Teada on, et suur osa lähisuhtevägivallast on jätkuvalt varjatud ja paljud kannatanud ei teata kogetud vägivallast.

Vanemaealiste vastu suunatud perevägivald

Statistiliselt puudutab pea iga viies perevägivalla juhtum vägivalda, kus on kannatanuks üle 60-aastane. Eakaid ohustavad sagedamini nende enda lähedased ja inimesed, kellest ollakse sõltuvad. Eriti ohus on need vanemad inimesed, kes on vajavad püsivalt hooldamist või elavad eralduses. Kui Inglismaa teadusajakirjad tõid 1975. aastal kasutusele mõiste „vanaema peksmine“ (granny battering), pidasid nad silmas eakate inimeste väärkohtlemist ja nende vastu suunatud vägivalda. Vanemate inimeste väärkohtlemine võib tähendada tahtlikku füüsilist, vaimset kui seksuaalset vägivalda, kuid ka majanduslikku kitsikusse jätmist, vajalike ravimite ja ravi piiramist, hoolimatust ja üksindust. Tartu Naiste tugi- ja teabekeskuse tegevjuht ja Euroopa naiste ühenduse juht Pille Tsopp-Pagan, olles uurinud eakate vastu suunatud vägivalda, toob välja, et eakate vastu suunatud vägivald on nii Eestis kui teistes riikides alaraporteeritud, sest selle kohta ei ole enamusel kogukonnaliikmetel aga ka eakatega kokku puutuvatel spetsialistidel teadmist. Kõige sagedamini kogevad eakad vaimset vägivald –  ähvardamist, karjumist, hirmutamist. Teiseks majanduslik vägivald, eakalt võetakse tema pension ja/või petetakse välja tema varad.

Pille Tsopp Pagan nimetab veel, et majanduslikku vägivalda kogevad just paljud eakad mehed. Kindel on, et sotsiaalne isolatsioon ning vähesed kontaktid sugulaste ja sõpradega on perevägivalda soodustavad ohutegurid.

Vanemaealiste suitsiidid

Vanemaealised inimesed on ka enesetappude riskirühmas. Igal aastal otsustab Eestis vabasurma minna umbes 70 pensioneas inimest. Lõpuleviidud enesetapuni jõudmine on protsess, mis areneb aja jooksul järk-järgult ja mida mõjutavad nii individuaalsed kui ühiskondlikud kaitse- ja riskitegurid. Otsesteks enesetapu riskiteguriteks peetakse psüühikahäire diagnoosi, psühhosotsiaalse stressi kogemusi ja kroonilisi haiguseid. Kaudsed enesetapu riskitegurid on sotsiaalne isolatsioon, negatiivsed elusündmused, meeleoluhäired, varasemad suitsiidimõtted ja -katsed. Suitsiidi kaitsetegurid on perekonna ja kogukonna toetus, professionaalse toetuse ja abivõimaluste kättesaadavus, efektiivse ravi võimalus, probleemilahendamise oskuste arendamine.

Uuringute põhjal on leitud, et vanemaealistel suurendab enesetapu riski lootusetus ja üksi elamine. Niisiis, sõpradel, naabritel ja pereliikmetel on oluline roll meie eakate inimeste positiivse vaimse tervise ja eluga rahulolu hoidmisel.

Hoolimine ja ennetamine

Sotsiaalses abistamistöös on piisava regulaarsusega hooliv telefonikõne pereliikmetelt, hoolivalt naabrilt, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajalt sotsiaalses isolatsioonis olevatele inimestele oluline vaimse tervise  kaitsetegur.

On oluline, et varasemalt juba vägivalda kogenud inimesed ja perekonnad oleksid jälgitud ja toetatud. Tõhus infovahetus, riskide ümberhindamine ning sekkumine on äärmiselt olulised.

Asjakohane on ennetavalt juhendada perevägivallast ohustatud inimesi, kuidas tagada enda turvalisus. Näiteks on hea sõlmida kokkulepped usaldusväärsete naabrite, sõpradega ja sugulastega, kelle juurde on võimalik ohtlikus olukorras varju minna. Samuti võib naabritega kokku leppida, et nad kutsuksid politsei, kui nad kuulevad vägivallale viitavat müra.

Kui vajad abi:

Vägivallaohvriks langenud inimesed saavad ka eriolukorras pöörduda nõustamiseks Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi töötajate poole telefoni, Skype videokõnede ja e-mailide teel.

Naiste tugikeskused abistavad abivajajaid kõikides maakondades. Kliendikontakte hinnatakse vastavalt Terviseameti nõuetele, nõustamised toimuvad vajadusel ka nii telefoni teel kui veebipõhiselt. Kontaktid leiab Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Seksuaalvägivalla kriisiabikeskused on abivajajatele avatud. Kontaktid leiab Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt.

Nii abivajajatele kui ka abistajatele on avatud 24/7 ohvriabi kriisitelefon 116 006, mis on täiendava tööjõuga valmisolekus abivajajatele toe pakkumiseks.

Ööpäevaringselt töötab lasteabi telefon 116 111.