Mati Määrits: keti nõrgim lüli

Mati Määrits. Foto: Kristjan Teedema

• On vana tõde, et kett on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli.

Kui õhukeseks annab meie riiki viilida? See küsimus torkab ilmselt paljudele pähe, kuuldes järjekordset uudist mõne valitsusasutuse kärpimisest kodumaakonnas.

Samal ajal räägivad valitsuse liikmed innukalt tõeliselt toimivast regionaalpoliitikast, sealhulgas töökohtade väljaviimisest pealinnast. Räpina vallavanem Enel Liin seevastu ütleb tänases lehes otse välja, et 500 riigipalgalist kohta maale on puhas demagoogia, sest kuigi 400 on justkui juba tehtud, jäetakse mainimata see, kui palju teistest riigiasutustest ametikohti kaob. Kusjuures tegemist ei ole üksnes viimase võimuliidu teemaga.

Mõistagi korraldab iga ametkond end ümber kõige paremat soovides ning rahva hüvanguks. Vähemalt enda meelest. Võib-olla tõesti ei tundu lahendus «üksainus ametnik kusagil maakonna servas» kõige optimaalsem, mistõttu muud justkui ei jäägi üle, kui töötajad suuremasse keskusse kokku tuua. Pealegi kui ka see ainus töötaja juhtub parasjagu pensionile suunduma: Räpinas paikneva terviseameti inspektoriga ongi just nii. On ju näiteks Võrus või Tartus vastava väljaõppe ja vajaliku kogemusega spetsialisti märksa lihtsam leida.

Ometi on ka Põlva-, Võru- ja Valgamaa kasvatanud poegi ja tütreid, kes võiksid ühel päeval koos perega pealinnast ja miks mitte ka välismaalt kodukanti naasta.

Paraku tähendab iga niisugune «üksik» struktuurimuudatus Põlvamaa-sugusele väikesele maakonnale seda, et riigi esindatus väheneb veelgi – rääkigu riigiisad, mida tahes. Sest kuigi nende ülesanne on näha suurt pilti ja seista regionaalsete erinevuste vähenemise eest, teevad ametkonnad ikka nii, nagu neile õigem tundub.

Riigipalgaliste töökohtade pealinnast väljaviimise algne idee oli ju igati tänuväärne ning mitmesse maakonnakeskusse on terved asutused ka jõudnud. Paraku on just Lõuna-Eesti nende hulgas, kuhu õieti midagi pole jagunud. Ometi on ka Põlva-, Võru- ja Valgamaa kasvatanud poegi ja tütreid, kes võiksid ühel päeval koos perega pealinnast ja miks mitte ka välismaalt kodukanti naasta, selle asemel, et harjumuspärastes kohtades üksnes puhkust veeta või siis omakseid vaatamas käia. Selleks on vaja üksnes toimivat stiimulit ning kui vaja, siis ka välist survet.

On vana tõde, et kett on just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Viilides just seda nõrgimat lüli veelgi õhemaks, pole siis imestada, kui ühel hetkel praksakas käib. Aga siis on juba hilja käsi laiutada ja öelda: «Aga seda me ju ei tahtnud.»