Sisukord
Arvamus
Postimees

President Kersti Kaljulaid: Suhtun massiüritustesse halvasti

3 min lugemist
Intervjuu Lõuna-Eesti Postimehele andis president neljapäeval Põlvamaal, Valgemetsas toimunud päästeala noortelaagris. FOTO: Mati Määrits/Lõuna-Eesti Postimees

President Kersti Kaljulaid ei suhtu pooldavalt massiüritustesse, kus koroonaviirus võib taas vabalt levima pääseda. Poliitikutelt ootab ta selgemat vastutuse võtmist, et isikuvabadusi puudutavad otsused ei jääks üksnes ametnike kanda.

Kuidas teile tundub - kas pole meie rahvas mujal maailmas endiselt pead tõstva COVID-19 puhangu taustal liigagi muretuks muutunud?

Eriolukorra ajal oli mul igal nädalal võimalik anda kaks ühiskonnaõpetuse tundi, kus arutasime noortega, mida me õpime sellest koroonaviiruse kriisist. See võib küll kõlada sõnakõlksuna, aga meist igaühest sõltub Eesti tulevik. Need põlvkonnad, kes praegu on noored, ning ka meie, vanemad, saame eluks kaasa ühe väga vajaliku õpetuse – kui tavaliselt selgub aastate pärast, milline oli meie kõigi käitumiste summa, siis praegu selgub see kahe nädala jooksul. Saame kogu aeg vaadata peeglisse, kuidas oleme kaks nädalat tagasi toime tulnud. Paraku võib see haigus väga kiiresti uuesti levima minna, juhul kui me ei püsi haigustunnuste ilmnemisel kodus ega tee testi. Kusjuures testi tulemuste selgumiseni ei ole sulle antud lisaaega joosta ringi ning kohtuda sõprade-tuttavatega. See on aeg, mil tuleks olla omaette. Me kõik hindame oma vabadust ja vabadusi, see on nii inimlik. Aga meie vabadusi ei ole vaja piirata, kui käitume mõistlikult lähtudes sellest, mida teame täna sellest viirusest. Ja teame palju rohkem kui kevadel.

Mida arvate suurtest massiüritustest, kus inimesed on tihedalt koos?

Aus vastus on, et suhtun halvasti. Kontserti saab ju kuulata ka oma seltskonnaga, teistega distantsi hoides. Mina küll pole valmis minema lava ette ja seal hüppama, laulma ning kaasa kargama. Arvan, et kõigil oleks neist üritustest rõõmu rohkem, kui kõik osalejad jäävad mõistlikuks ja peavad meeles, et meie hulgas võib olla keegi, kes enese teadmata juba kannab seda viirust.

On ju teada, et koos laulmine tihedas seltskonnas, ööklubid, rühmatreeningud on ühed ohtlikumad kohad, kus see nakkus levib. Kontserti saab nautida rahulikult ning ööklubi ei ole esmane vajadus. Võiksime enne mõelda, kui osaleme üritustel, mis seavad ohtu meid ennast ja teisi.

Kuidas suhtute nn hipilaagri laialiajamisse, andmata neile võimalust ettekirjutisi täita?

Kui Riigikogu kiitis heaks hädaolukorra seaduse muutmise seaduse, sai Terviseamet sellega täiendavaid volitusi. Igal juhul julgustavad need ametit julgemalt isetahtsi toimima. Kui arutasime peaministriga, kas selle seadusega kaasneb mingeid riske, lubas ta mulle asjakohast revisjoni – millised praktikad väärivad edasikandmist ning millised võiks tunnistada üle- või alareageerimiseks. Ma väga loodan, et selline revisjon, mis puudutab õigusi ja vabadusi, tuleb ka riigikogu poolt. Ma olen mitu korda riigikogu põhiseaduskomisjoni üles kutsunud selleks, et selline revisjon tehtaks.

Tegelikult me vajame kindlustunnet ja arusaama, et kui ma kutsun oma territooriumile külla inimesi, kelle käest ma raha ei küsi, siis kuhumaani võib ulatuda see võim, kes tuleb ja ütleb, et ma ei tohi siin seda üritust pidada? Täna on paljude inimeste peades segadus. Toimub küll ralli ja Viljandi folk – aga kas ma võin endale 40 külalist kutsuda ning missuguseid tingimusi pean eraisikuna tagama?

Või kui kohalikel inimestel on mure mõne ürituse pärast, kas siis ei saagi neid korraldada? Me täna ei teagi, sest asume sellises huvitavas kohas, mõeldes oma vabadustest, õigustest ja kohustustest. Olen küll seda meelt, et mida vähem on meil keelde ja käske selle viirusega seoses, mida rohkem võtame kodanikena vastutust, seda parem. Ja kodanikena peame ise looma oma peas vastava riskimaatriksi ning igal hetkel selle järgi käituma. Aga teisalt on meil ka õigus teada täpselt, missugused on meie õigused siin riigis ka siis, kui levivad nakkushaigused. Täna on paljude inimeste hinges segadus.

Aga kas ei võiks ametnikud vähemalt käituda võimalikult inimlikult?

Ma siiski jääksin selle juurde, et Terviseamet sai aru, et kohalik omavalitsus on mures (Antsla lähedal – M.M.) toimuva pärast. Ja kui varasema seaduse kohaselt oleks siin kindlasti pidanud oma rolli kandma ka poliitiline tasand, siis selle uue seaduse «võlu» poliitiku jaoks ongi, et tema ei peagi otsustama. Vastutus pannakse ametnikele. Aga siin riigis makstakse vabaduste tagamise eest ainult poliitikutele. Demokraatia mõtestamine on meie töö, mida peame iga päev tegema. Sellepärast ei ole õige, kui selliseid olulisi piiravaid otsuseid tehes ei ole üldse vaja kaasata poliitilist tasandit. Poliitikul on vastutus valija, kodanikkonna ees just selles mõttes, kuidas ta tõlgendab meie põhiseadust ja isikuvabadusi ning ka vajalikke kitsendusi. Sest me kõik mööname - neid on selle viiruse leviku ajal vaja teha.

Oleme täna üsna tundmatul maastikul, kus meil ei ole kompassi. Aga me tahame seda. Ja selle väljatöötamine on eelkõige riigikogu põhiseaduskomisjoni ülesanne. See kõik on poliitikute töö, mille eest me ei saa kõrvale hiilida. Tervisamet toimetas just selles raamistikus, mis oli neile ette antud. See oli esimene test, mis näitas selgelt ära, et vajame ka poliitilist vastutust sellises protsessis.

Hallile alale seadusloomes viitasid nn hipilaagri loos ka Antsla valla esindajad.

Halle alasid on alati. Sellepärast valitsebki demokraatlikus riigis võim, kes saab teha otsuseid nähtavalt, oma nimega ja võtta ka poliitilist vastutust järgmistel valimistel.

Seotud lood
31.07.2020 05.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto