Tiit Loim: Hakkab jälle pihta

Tiit Loim Foto: Margus Ansu

Alles see oli, kui pidi iga päev koroonaviiruse pärast muretsema. Vahepeal tekkis juba õrn lootus, et äkki ei peagi meie mail sellele teemale enam suurt tähelepanu pöörama, ent võta näpust.

Et sügisel võib tulla uus laine, oli muidugi võimalus, millega arvestada. Aga et viirus juba suve lõpus taas pead tõstma hakkas, on siiski halb üllatus. Nähtavasti ka lätlastele, kes ehmatasid niivõrd ära, et hakkasid Eestit ja Leedut lausa Balti riikide maikuust kehtiva vaba liikumise eelduseks olevatest piirangutest taganemises süüdistama. Ei tea, kas see on emotsioon, taktika või siiras mure, aga kellelegi kasu sellistest etteheidetest igal juhul pole.

Esialgu on raske uskuda, et meie lähiriigid oleks meist kuidagi tublimalt viiruse vastu võidelnud või et Läti praegune madalam nakatunute arv poleks suuresti juhus. Vähemasti sotsiaalminister Tanel Kiige avalduses seisab, et kokkulepe võimaldab siseriiklikke erandeid, mida on teinud kõik kolm osapoolt, ja Eesti on nendest Balti kolleege ka alati teavitanud.

Ei tea, kas see on emotsioon, taktika või siiras mure, aga kellelegi kasu sellistest etteheidetest igal juhul pole.

Kokkulepe jätab muidugi ka päris palju vabadust, kui näiteks kultuuri- ja hariduselu korraldamine, avalikel üritustel osalejate piir­arvud ja võimalikud alkoholi müügipiirangud jäävad iga riigi enda otsustada.

Kui viirus Itaalias hirmuäratavalt levis, arvasid ilmselt paljud, et seal ei korraldatud asju mõistlikult või et kohalikud ei vaevunud põsemusidest loobuma. Nüüdseks on Suurbritannia, Prantsusmaa ja Hispaania juhtumite arvult Itaaliast möödunud ja surmade arvgi Prantsusmaal ja Hispaanias Itaaliaga samas suurusjärgus.

Seega tuleb tõdeda, et üpriski erinevates sama piirkonna riikides pole õnnestunud viirusega kokkuvõttes oluliselt erinevalt toime tulla.

Tunduks mõistlik, et kuni juhtumite arv Balti riikides oluliselt üle praeguse kokkuleppe ehk 16 juhtumi 100 000 inimese kohta ei tõuse, võiks vaba liikumine püsima jääda. Kus on viimane piir, on küll raske öelda. Nagu ütles viroloogiaprofessor Irja Lutsar, pole parimagi arusaamise juures ükski mõõdik tekkinud uuringute tulemusel, vaid need põhinevad pigem ekspertarvamusel. Kõige kõrgem oli see arv Eestis aprilli alguses, kui tõusis üle 56. Et teisipäeva seisuga oli viimase 14 päeva haigestumus 100 000 inimest kohta juba 20,32, on ilmselt põhjust karta, et vabadus enam kaua ei kesta.