Mati Määrits: erakorraline aeg nõuab kastist välja mõtlemist

Mati Määrits. Foto: Kristjan Teedema

Tundub, et nii mõnigi ametkond ja ka osa ühiskonnast ei ole siiamaani adunud, et Euroopas käib sõda – nii Ukraina lahinguväljadel kui ka majandusrindel –, mis ei jäta puutumata ühtegi riiki.

Ilmekat näidet silmaklappidega hobuse kombel liikumisest võis hiljaaegu lugeda ühest maakonnalehest, kus kirjutati, kuidas keskkonnameti esindajad käivad reididel, et tabada linnurahu võimalikke rikkujaid.

Samal ajal ägavad meie katlamajad hakkpuidu puuduses, mistõttu kateldesse aetakse juba toorest haket. Ümarpalgi pealetulek Venemaalt ja Valgevenest on lõpetatud, mis tähendab, et puiduvarude lõppemisel hakkavad saetööstused oma töötajaid (sund)puhkusele saatma, mõni neist aga on sunnitud pillid sootuks kotti panema.

Miks ikkagi soovib Eesti olla usklikum kui paavst, nõudes kolm kuud kestvat linnurahu? Ometi pole seda teadaolevalt kehtestatud mitte üheski teises Euroopa riigis. Toimub ju kevadine raietegevus Eestis vaid 0,1–0,2 protsendil metsade pindalast, mis ei tohiks lindude populatsiooni kuigi palju mõjutada.

Siiamaani oli ju lihtne: Vene gaas voolas pidevalt peale ning elu oli ilus. Aga mis saab sügisel, talvel ja järgmisel sügisel?

Kuna teised sel ajal tegutsevad, kui meie sunnitud pausi peame, asetab see nii metsamehed kui ka tööstusettevõtted ilmselgelt ebavõrdsetesse konkurentsitingimustesse, mis ei jäta kahtlemata mõju avaldamata lõpptoodangu hinnas. Miks siis ometi ei võeta kasutusele metsameestelt kompromissina pakutud lahendust, mille kohaselt majandusmetsades on kevadel raied võimalikud ning kaitsealadel linnurahu?

Surnud metsa on meil võrreldes 15 aasta taguse ajaga 20 miljoni tihumeetri asemel ligemale 40 miljonit. Samal ajal on keskkonnaamet keelanud ära kõik sanitaarraied, mis võimaldaks üraskiepideemiale vähemalt mingil moel piiri panna.

Siiamaani oli ju lihtne: Vene gaas voolas pidevalt peale ning elu oli ilus. Aga mis saab sügisel, talvel ja järgmisel sügisel?

Mis peaks küll juhtuma, et tõmbaksime jalad kõhu alt välja, tõuseksime kuhugi kõrgemale ja vaataksime maailma märksa avarama pilguga?

Silmaklappidega hobusel pole küll tarvis oma peaga suurt mõelda, aga kutsari ohjamistööta ei saa elus kuidagi hakkama temagi.