/nginx/o/2024/04/22/16023729t1h33a1.jpg)
Voodi on palju enamat kui lihtsalt mööbliese meie magamistoas. Arvestades, et veedame magades umbes kolmandiku oma elust, on oluline, et meie voodi oleks mugav ning soodustaks kvaliteetset und. Hea uni toetab füüsilist ja vaimset heaolu, parandab keskendumisvõimet ja mälu, tugevdab immuunsust ning aitab vähendada stressi ja ärevust.
Kuigi tänapäeval oleme harjunud uinuma puhtas voodis ja pehmel madratsil, pole voodid alati sellised olnud. Inimkonna algusaastatel magati lihtsatel asemetel, mis olid valmistatud looduslikest ja käepärastest materjalidest nagu oksad, lehed ja loomanahad. Mida aeg edasi, seda enam soovisid meie esivanemad paremaid elutingimusi ja mugavamat uneaset ning sellest sai alguse voodi areng läbi ajaloo.
Juba üle 3000 aasta tagasi tõstsid Vana-Egiptuse elanikud oma primitiivsed voodid maapinnast kõrgemale, et kaitsta seal magajaid roomajate ja külma eest. Selline varajane voodi oli pigem lihtne puidust raam, millele olid peale laotatud pehmed loomanahad või kootud matid.
Aja möödudes muutusid voodid üha mugavamaks. Rooma impeeriumis tõi rikkus ja tehnoloogiline areng kaasa olulisi edusamme voodite disainis. Peegeldades impeeriumi luksuslikku elustiili, valmistati voodid nüüd pronksist ja kaunistati rikkalike nikerdiste ning maalidega. Voodijalad ja -peatsid olid keerukalt vormitud ning sümboliseerisid omaniku staatust ja jõukust. Madratsid olid tavaliselt täidetud heina, õlgede või villaga.
Lisaks praktilisele otstarbele omasid voodid ka sügavat sümboolset tähendust, kajastades kultuurilisi uskumusi ja tavasid. Mitmes kultuuris peeti voodit pühaks paigaks, mis oli seotud elu kõige olulisemate sündmustega—sünni ja surmaga. Voodid olid tihedalt seotud ka viljakuse ja uue elu algusega. Selle tähtsust rõhutati erinevate rituaalide kaudu. Näiteks kaunistati abieluvoodi lilledega, et abielupaaril oleks viljakas kooselu ning nad saaksid palju järeltulijaid.
Keskaegses Euroopas olid voodid luksuse ja käsitööoskuse sümboliteks, eriti aristokraatlikes lossides ja jõukates majapidamistes. Voodid peegeldasid omaniku rikkust ja sotsiaalset staatust. Magamisasemele lisasid privaatsust kaunite tikanditega kardinad, mis olid valmistatud hinnalistest materjalidest nagu siid ja samet. Lisaks sellele, et kardinad olid dekoratiivsed, olid need samal ajal ka praktilised, sest aitasid magajal voodis sooja hoida.
Tavalistes ja vaesemates keskaegsetes majapidamistes olid aga asemed luksusest kaugel. Voodid olid enamasti valmistatud puidust ja varustatud õhukeste madratsitega, mis täideti heina, õlgede või villaga. Väga vaestes kodudes magati sageli ka otse põrandal, kus ainsaks pehmenduseks olid loomanahad ja õled.
Voodipesu puhtus oli paljudes majapidamistes suureks probleemiks. Pesu pesti harva, mistõttu muutusid voodid täide ja teiste parasiitide jaoks ideaalseks elupaigaks. Tänapäeval teame, et suur katk ei saanud alguse mitte rottidest, nagu algul arvati, vaid hoopis täid ja kirbud kandsid katkupisikut edasi. Need parasiidid rändasid rottide seljast perest peresse ja nakatasid järjest inimesi. Kindlasti oli ka voodi üheks kohaks, kus haigus edasi levida sai.
Renessanss ehk “valgus” pärast pimedat keskaega, tõi endaga kaasa olulisi muutusi paljudes eluvaldkondades ning loomulikult ka mööblidisainis. Renessansi perioodil valmistatud voodiraamid olid tõelised käsitöömeistrite kunstiteosed. Need olid kaunistatud keerukate ja detailsete puidust nikerdustega. Nikerdustel oli kujutatud mütoloogilisi stseene, mis jutustasid vanadest legendidest, loodusmotiive, mis tõid esile renessansi inimeste uuenenud huvi looduse vastu, ning suguvõsa vappe, mis rõhutasid perekondlikku uhkust ja pärandit. Ka madratsid muutusid pehmemaks, sest üha enam kasutati pehmeid sulgi ja villaseid täitematerjale.
Kindlasti on siinkohal põnev ära märkida, et kuigi sellised voodid olid ülimalt dekoratiivsed ja luksuslikud, jagati magamisaset tihti ka külalistega. Mõne väiksema majapidamise puhul isegi teenijatega. Ühismagamine oli eriti levinud külma ilmaga, sest see aitas voodis sooja hoida. Selline tava aga näitab meile, kuidas privaatsus ja isiklik ruum olid toona mõnevõrra erinevad tänapäevastest standarditest.
Meie mõistes “voodi” sai Eesti taludes tuntuks alles 18.sajandil ning voodis magamine oli esialgu vaid talu peremehe ja perenaise privileegiks. Alles siis kui taludesse tekkisid toad ehk kambrid, said ka teised pereliikmed omale tubadesse voodid. Vana aja voodid olid aga võrreldes tänapäevase vooditega palju lühemad ning nende puidust peatsid olid sageli kaunistatud vastavalt käsitöömeistri oskustele.
Tänu 19. sajandil toimunud tööstusrevolutsioonile jõudis ka voodite areng ja nende tootmine uude eluetappi. Masstootmise abil sai voodiraame valmistada palju kiiremini ja odavamalt, mistõttu muutusid need kättesaadavamaks laiemale tarbijaskonnale.
Sama kehtis ka madratsite kohta, sest just 19. sajandi alguses tutvustati Saksamaal esimesi vedrumadratseid. Need olid valmistatud metallist vedrudest, mis olid omakorda kaetud vaid kangaga. Ehkki esimesed vedrumadratsid olid suhteliselt lihtsad, pakkusid need siiski oluliselt rohkem mugavust võrreldes oma eelkäijatega. Vedrud tagasid magajale ühtlasema toestuse ning parandasid õhuringlust, aidates seeläbi vähendada magamise ajal higistamist. Hiljem hakati madratseid polsterdama tänu millele muutusid madratsid oluliselt pehmemaks.
Hoolimata nende eelistest, ei saavutanud esimesed vedrumadratsid kohest populaarsust ning põhjus selleks oli üsna lihtne- nimelt olid need väga kallid. Kuid aja jooksul langesid vedrumadratsite hinnad ning nende populaarsus hakkas vaikselt kasvama. Juba 20. sajandi keskpaigaks olid vedrumadratsid saanud magamistubades standardiks.
20. sajand tõi endaga kaasa ka mitmeid tehnoloogilisi uuendusi. 1960. aastatel toimus järgmine murranguline samm, kui vooditesse hakati integreerima reguleeritavaid aluseid, mis võimaldasid muuta voodi asendit. Selline uuendus oli eriti hädavajalik meditsiiniasutustele, sest võimaldas patsientide kehaasendit sättida vastavalt vajadusele.
Kasutusele võeti ka poroloonmadratsid, ent kes selle uuenduse esimesena turule tõi tundub esialgu ebaselge. Mõned allikad väidavad, et esimese poroloonmadratsi leiutas 1930. aastate alguses Belgia keemik Auke Van der Haer. Teised allikad omistavad esimese poroloonmadrats leiutamise au hoopis Ameerika ettevõttele Connolly Foam Company, kes hakkas 1950ndate aastate alguses selliseid madratseid müüma.
Samuti võeti kasutusele poroloonmadratsid, kuid pole täiesti selge, kes need esimesena turule tõi. Mõned allikad väidavad, et esimese poroloonmadratsi leiutas 1930. aastate alguses Belgia keemik Auke Van der Haer. Teised aga seostavad poroloonmadratsi leiutamist Ameerika ettevõttega Connolly Foam Company, mis alustas seda tüüpi madratsite müüki 1950. aastate alguses.
Kolmas revolutsiooniline uuendus 20.sajandil oli mäluvaht ehk viskoelastne vaht. See leiutati 1960. aastatel NASA poolt, et parandada kosmosesõidukite istmete ja turvavarustuse ohutust ning mugavust. Kuigi mäluvahust madratsid jõudsid tavakasutajani müügile alles 1990. aastatel, on mäluvaht alates sellest ajast saanud äärmiselt populaarseks valikuks nii madratsite kui ka patjade seas.
Selline siis oligi kiire ülevaade vooditest ja madratsitest läbi ajaloo. Õnneks on meil tänapäeval piisavalt palju valikuid, et leida endale sobiv voodi ja madrats ning õlgedel või heintel ei pea meist enam keegi magama.
Kui ka sina soovid endale kaasaegset madratsit, mis aitab sul paremini uinuda ja end välja puhata, siis külasta Aatriumi e-poodi või tule meile külla Järve Keskusesse. Meie juurest leiad alati parima hinnaga kvaliteetmadratseid!
/nginx/o/2024/03/28/15971324t1h3429.png)