Mon(an)arhist Priidu Beier väisas koolilinna Tõrvat

Kohe kirjutab Priidu Beier (vasakul) head sõnad Tõrva linnaraamatukogu juhataja Tiina Rillo ja keskkooliaegse pinginaabri Alvar Jallajase raamatutesse.

FOTO: Ants Tisler

Seitsme aasta järel taas Tõrvat külastanud poeet Priidu Beier jalutas kõigepealt üle tunni linna peal, käis ka raamatupoes, seejärel saabus Tõrva kirik-kammersaali – kohtumisel «Juured» oli ootel kohvilaud kuulajatega.

Korduvalt põllumajandusspetsialistidest vanemate kolimise tõttu koole vahetanud, elas Beier Tõrva keskkoolis käimise päevil tegelikult Riidajas, toona sai mõnikord luuletusi ka bussijaamas kirjutatud.

Esmakatsetused pani nooruk paberile 15–16aastaselt mõjutatuna Jüri Üdist ja Paul-Eerik Rummost. Kuid peagi leidis oma stiili, iroonilise ja rämeda, pungiliku. Tavaelus tagasihoidlikuna saab ta poeedi «mina» all mängida ja välja arendada erinevaid eluvõimalusi.

Esimene trükiproov järgnes osalemisele luulevõistlusel «Noorte kirjandussündmus ‘76», järgmise aasta algul Loomingu Raamatukogus avaldatud parimate autorite kogumikus «Viis tüdrukut ja kaheksa poissi». Päris oma raamatut tuli luuletajal oodata aga 1986. aastani, mil ilmus «Vastus».

Priidu Beieri tegi stagnaajal persona non grataks sõbrustamine «kahtlase kontingendiga», eriti Matti Miliusega, kelle silmapaistvat tüüpi kasutades on Beier loonud ühe kõlavama luulekuju eesti poeesias – Matti Moguči. Kaheksakümnendatel oli Moguči tõeline kultus, kelle esinemine (karjumine) võis kirjandusõhtutele tuua kokku sadu inimesi. Beier ise peab seda ja üldse punkluulet enda panuseks nõukogude korra murendamisse.

Kes tegi?

Moguči autorlus oli pikka aega saladus, arvati, et Miliusele kirjutavad Hando Runnel või Johnny B Isotamm. Austusväärsed poeedid olid seetõttu hiljem Priidu peale pahased, kuigi tema seda kuulujuttu ei levitanud.

Oma osa keelustamisse andis ka peiarlik huligaansus, nimelt avaldas ta pseudonüümi all ajalehes Edasi ühe luuleraamatu arvustuse, mis oli kõigepealt ilmunud ajakirjas Noorus, küll hoopis teise kogu kohta – vahetas tekstis üksnes raamatu nime ja autori. Toimetust naeruvääristava plagiaadi tegija tuli välja ja ametliku kirjandusmaastiku solkimine head ei tähendanud.

Alates 1989. aastast on Beier ilmutanud kolm Moguči kogu, mida ta küll alla 16aastastele ei soovita, ning samuti varasemast luulevalikust «Femme fatale» (1997), mille pseudoautorid on vastandlikult mogučilikule otseütlemisele lembenaised, Ada Piirlup ja Kersti Maarler.

Priidu Beierile meeldib võtta erinevaid poose, kuid tegelikult on ta oma isiksuselt õrn romantik. Poeet väidab, et on tõsihingeline kuningriiklane, mitte mingi punkar, ja leiab, et koolides peaks olema kohustuslik usuõpetus.

Priidu Beier õppis Tartu Ülikoolis ajalugu, praegu töötab ta poole kohaga Treffneri gümnaasiumis kunstiajaloo õpetajana. Enamat ei luba tervis, kuna kolmteist aastat tagasi tehtud põskkoopaoperatsioonil sai vigastada kolmiknärv, mis põhjustab siiamaani mehele külmetumisel tugevaid peavalusid.

Mustil päevil

Aastal 1991 ilmus kogu «Mustil päevil», seejärel tekkis kui ärasõnatuna eraelus segadus, abielulahutus, mida ta siiamaani kahetseb, raske majanduslik olukord – kolida tuli Kambjasse ema juurde. Kõigele lisaks terviseprobleemid.

Sajandi lõpul tuli Beier august välja, riburada nägid ilmavalgust tõsisema tunnetusega «Maavalla keiser ehk Kurb klounaad» (2000), «Monaco» (2002) ja Moguči kogu «Mina – metsikuim mehike» (2005, tegelikult 1984. aastal kokku pandud), mis oli sihitud Matti Miliuse 60. juubeliks.

Paraku halvenes mullu taas luuletaja enesetunne ja seetõttu pole ta pea aasta midagi kirjutanud, kuid nüüd on olek parem ning suve poole loodab Beier uuesti luulesoonele asuda.

Kevadel 2002 pälvis Priidu Beier Juhan Liivi luulepreemia ning peagi ajakirja Looming aastaauhinna. Poolpõrandaalune lüürik on viimaks parnassile jõudnud.

    Tagasi üles