Juba teist Eesti naistearstide seltsi (ENS) artiklit lugedes tuleb järjekordselt ahastus peale. Kogu lugupidamise ja austuse juures arstide vastu ei saa siiski vaikseks jääda.
VASTULAUSE: Taas ei saa naistearstidega nõus olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
ENS on seisukohal, et sünnitusabi liikumine suurematesse keskustesse on andnud häid tulemusi. See on väga huvitav fakt, kuid täiesti põhjendamata. Kus riigis? Kus linnas? Kas Eestis on üldse tehtud statistikat? Kui rahul on naised, kes peavad sõitma 100 kilomeetri kaugusele sünnitama?
Ja mida mõeldakse heade tulemuste all? Kas beebid sünnivad tervemad? Kas laste vigastusi, sünnitraumasid ja surmi on vähem? Kas sünnitajate seisund enne sünnitust, sünnituse ajal ja pärast sünnitust on suurhaiglas parem kui väikehaiglas? Kas lapsi sünnib rohkem? Pered on rahulolevamad? Kas suurhaiglas sünnitamine on majanduslikult otstarbekam? Emad on õnnelikumad ja vähem traumeeritud? Kuidas seda hinnatakse?
Eesti mastaabis pole taolist statistikat tehtudki, seega ei saa me rääkida Eesti näidetest. Kui sünnitusabi maakonnakeskusest kaob, peaks loomulikult olema tagatud transport haiglasse ja ka koju tagasi. Kui transport ei ole tagatud, on enamik sünnitajatest sunnitud üksinda kodus sünnitama.
Kuidas aga transport tagatakse, on iseküsimus. Kiirabi ei ole transportauto, kiirabibrigaade on vähe ja nad tegelevad erakorralises seisundis haigete abistamisega. Pealegi on kiirabiauto sageli sõidus. Kes siis sünnitaja juurde tuleb? Oma autoga ei julgeks ka Tartu poole minema hakata, sest mis saab, kui tee peal on hädasti abi tarvis?
Vabandage, lugupeetud naistearstide selts, aga me ei saa end kõrvutada ei Soome ega Rootsiga. Peaksime aru saama, et Eesti inimesed ei ela samasugustes tingimustes. Elame hoopis teises keskkonnas ning arenguid tuleb ette võtta vastavalt piirkonna võimalustele ja vajadustele, arvestades mitmesuguseid asjaolusid.
Pole mõistlik ega saagi kõike üks ühele üle võtta, sest see ei tööta igal pool samamoodi. Tuleb arvestada keskkonnast tulenevaid riskifaktoreid. Riskirasedad ja enneaegsed saadetakse niikuinii suurhaiglatesse, seda on kogu aeg tehtud. Kõik, kes on suurhaigla aparaate vajanud, on ka õigeks ajaks Tartusse jõudnud. Sünnitusabi viimine suurematesse keskustesse suretab väiksemad piirkonnad välja ning ka suurematel keskustel on võimekuse piirid.
Kui tekib ülekoormus, siis teenuse kvaliteet ei tõuse, vaid hoopis langeb. Jah, kui maakonnahaiglate sünnitusosakonnad sulgetakse, saavad haiglad raha kokku hoida. Kuid kõiki patsiente 90 kilomeetrit haiglasse ja tagasi sõidutada ei ole riigile samuti rahaliselt otstarbekas ega sünnitajale turvaline.
Kas tõesti on nii suur soov inimeste tervise arvelt raha kokku hoida? Selle asemel et pakkuda võrdselt head teenust nii maakonna- kui suurhaiglas, tahame selle raha paigutada kuskile mujale.
Eestis on sündide arv kahanenud ja kahaneb veelgi, see on tõesti nii. Väikest riiki ongi kallis üleval pidada. Rahvas on aga veel kallim. Peaksime neid väheseid hoidma, kes meile siia jäänud. Me ei vaja kogu aeg juurde masinaid, tehnikat, teaduse arengut, raha. Ennekõike vajame inimesi. Kellele ja milleks kõike juurde ehitame, kui inimesi enam lõpuks siia ei jää? Kõige rohkem vajame üksteise hoidmist. Peame hoidma oma rahvast.
ENS väidab, et aastast 2002 on suletud kuus sünnitusosakonda ja see ei ole kaasa toonud väljaspool haiglat toimuvate sünnituste osamäära suurenemist. Mida peetakse haiglasünnituseks? Kui laps sünnib autos, aga platsenta väljub haiglas, kas siis saabki pärast paberitesse märkida «haiglasünnitus»?
Isegi kui sünnituste arv väljaspool haiglat on väike, ei peaks seda propageerima. Autos sünnitada ei ole normaalne. Ükski naine ei tohiks olla pandud sundolukorda, kus ta peab võib-olla autos sünnitama, kuna kodulinna sünnitusosakonna uksed on kinni pandud ja suurhaiglasse ei jõua lihtsalt kohale.
Ainult kilometraaži ka arvestada ei saa, kuigi 90 kilomeetrit on väga pikk vahemaa. Mõelge ka teeoludele! Pool kogu Eesti kruusateedest asub Lõuna-Eestis, pealegi on teed meie ilmastikuoludes – vihm, lumi, lörts, udu – tihti libedad. Kohati on teed raskesti läbitavad ja sügavate aukudega, samuti satub ette metsloomi.
Mis saab siis, kui auto läheb tee peal katki või sõidab kraavi? Öine sõit, raseda rooli minek või ärev mees roolis, kes peab telefonis samal ajal juhiseid kuulama, mida teha ja kuidas naist aidata ... Rase ei saa tugevates valudes oma autos turvavöödki kinni panna. Kuskil kõveras ilma turvavööta istme vahele surutuna ei ole aga ju turvaline sõita.
Lugupeetud naistearstid, kas peate kõiki neid asjaolusid arvesse võttes tõesti Valgamaa inimeste jaoks ohutumaks ja paremaks suurhaiglas sünnitada? See on reaalne oht ja otsene mängimine inimeste elu ja tervisega. Sealjuures käib mäng isegi mitme inimese elu ja tervisega korraga, meie oma maa naiste ja beebidega – just nendega, kes vajavad kõige rohkem mõistmist ja toetust.
Ka see üldistav jutt, et ühes haiglas pole üht ja teises teist, on juba kordi meediast läbi jooksnud. See ei anna meile adekvaatset ülevaadet ühegi haigla tegeliku valmisoleku kohta. Sedasi kõike ühte patta pannes ja üldistades ei ole võimalik tõest infot saada.
Valga haiglas on kõik vajalik olemas. Väikehaigla indikaatorid, mis vaadatakse üle igal aastal, on olnud kogu aeg ilusad. See näitab, et teenus on hea ja kvaliteetne, tingimused on täidetud. Endiselt otsitakse põhjendusi sulgemiseks, aga ei otsita võimalusi jätkamiseks.
Siiamaani pole välja pakutud ühtegi varianti, kuidas oleks võimalik teenusega maakonnahaiglas jätkata. Huvitav, miks? Kas seepärast, et võimalusi pole otsitudki? Need argumendid, millega püütakse jätkuvalt sulgemist õigustada, pole siiani veenvad olnud.
Selleks et keegi üldse Eestisse elama jääks ja siin peret looma hakkaks, tuleks peredele esmalt tagada turvatunne ja heaolu. Kui vajalikud tingimused on täidetud – kohaliku haigla osakonnad töötavad, sealhulgas sünnitusosakond ja günekoloogia – ja kui inimestel on perekond, töö ja kodu, tulevad ka lapsed.
Sünnitusosakonna sulgemisel on väga rängad tagajärjed ning see mõjub negatiivselt mitte ainult maakonnale ja maaelule, vaid kogu Eesti riigile.