K, 7.12.2022

Arved Breidaks: kuhu panna üleskistud juured?

Arved Breidaks
, reporter
Arved Breidaks: kuhu panna üleskistud juured?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Arved Breidaks
Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Paarkümmend Võrumaa peret sai eile teada, et lähema paari aasta jooksul tuleb oma kodu maha jätta ning minna elama «kuhugi mujale», sest riik tahab kaitsmist ja sõjavägi harjutamisruumi. Jutt käib majapidamistest, mis Nursipalu polügooni laiendamisele ette jäävad ning millele riik peagi ülesostupakkumise teeb.

Eestlase ja tema maa kokku kuulumisest on kirjutatud sadu lehekülgi kirjandusklassikat. Nagu ka sellest, mis saab, kui ta oma maa küljest jõuga lahti rebida. Erinevalt venelasest, kes kogukonna nimel valmis isegi mõttetult suureks ohverduseks, nagu seda näitab Ukraina sõda, on eestlane individualist suure algustähega. See pole halb ega hea, see lihtsalt on nii.

Näiteid pole vaja otsida kirjandusklassikast. Piisab kui mõelda ehitamata jäänud tuuleparkidele, kanalale, tehastele, avamata jäänud kaevandustele, maha võtmata jäänud küpsetele metsatukkadele ja vaidlustele, kes kellegi kinnistult läbi minevat teed võib kasutada ja kes mitte. Muutused ei sobi kõigile ja eestlane ei häbene sellest teada anda.

Kui seada selline inimene fakti ette, et ta peab oma kodust, maast loobuma, on see jalust nõrgaks võttev maksahaak.

Maal elamiseks on inimestel omad põhjused. Üldjuhul pole need rahalised, sest linnas on paljud kulud väiksemad. Maa omamine annab peremehetunde. Tunde, et saad jalad maha vajutada. Maal võid olla rahumeeli see individualist, kes linnas juba ammu naabritega tülli oleks läinud. Osa inimesi ei sobi linna, kortermajja elama, kollektiivi. Seetõttu pole täide läinud ka Jüri Mõisa soovitus, et kõik võiksid kolida Tallinna.

Kui seada selline inimene fakti ette, et ta peab oma kodust ja maast loobuma, on see jalust nõrgaks võttev maksahaak, halvemal juhul nokaut. Maa hakkab jalge all varisema, elu pidepunkt kaob.

Kahetoaline linnakorter võib sobida vanainimesele, kellel talvel maal raske toime tulla. Aga see ei sobi elujõulisele maaperele, kelle elu loomulik osa on kariloomad ja viljapõllud – kõik see, mis teebki Võrumaast Võrumaa. Inimesed ei ole malts, mille võib peenrast välja tõmmata ja vao vahele närtsima jätta.

Sellepärast on kaitseministeeriumi lubadus inimestele nende kinnisvara eest heldelt tasuda esialgu teisejärguline teema. Loomulikult tuleb maksta. Aga mõnel juhul pole küsimus rahas, vaid võimaluses maal edasi elada, jätkata uues kohas sellega, mis kaduvikku määratud kodus pooleli jäi. Küsimus on samaväärses maas, kuhu üles kistud juured istutada.

Märksõnad
Tagasi üles