Kas mäletate, millise kvaliteediga vesi paljudes Eesti paikades kümme aastat tagasi kraanist voolas? Nõukogude ajast pärit veevärk tõi kodudesse küll sogast, küll mädamunahaisu või kloorimaitsega vett. Vajalike investeeringute suurus oli üüratu ning oodata ei kannatanud nendega kuidagi – puhast vett vajab igaüks iga päev.
Eesti enda riigieelarve poleks nii kiiret ja mahukat investeeringuteprogrammi välja kandnud. Appi tuli Euroopa Liidu ühine rahakott, mis võimaldas Eesti veemajanduse loetud aastatega nüüdisaegseks teha. Arvan, et see on viimase kümnendi üks suurimaid muutusi meie inimeste igapäevase elukvaliteedile.
Hiljuti jõudsid ELi riigijuhid pärast kuudepikkusi läbirääkimisi ja kokkuleppele ühenduse eelarves aastateks 2014–2020. Eestil on põhjust rahul olla: meie põllumehi koheldakse edaspidi toetuste saamisel õiglasemalt, Tallinnast Berliini kiirrongiga sõitmise võimalikuks saamine ja Rail Balticu ehitamine pole enam unistus ning kokku saame uuel perioodil pea miljardi euro võrra enam Eesti elu edendamisse investeerida.
Eesti keskkond on üks valdkondi, mis Euroopa ühisest rahakotist kõige enam tuge saanud. Aastatel 2007–2013 panustame liidu rahadest elukeskkonna parendamisse 1,6 miljardit eurot, 673 miljonit sellest on otseselt suunatud keskkonnakaitsesse ja loodushoidu.
Möödunud aasta tõi investeeringute tegemise rekordi, kokku läks keskkonnaprojektidesse 165 miljonit eurot – oluliselt rohkem kui ühelgi varasemal aastal.
Keskkonnainvesteeringud on tehtud ja tehakse üle Eesti, kõigis maakondades, kuid enim panustame Harjumaale, sealhulgas Tallinnasse, ning Ida-
Virumaale. See on teadlik valik, sest just neis paigus on ka keskkonnale tehtav kahju olnud kõige suurem.
Kõikjal Eestis on põhirõhk sellel, et meie igapäevane elukeskkond oleks puhtam ja elamisväärsem ning meie kõigi elukvaliteet tänu sellele parem.
Parem elukeskkond tähendab aga ka seda, et hoolitsetud pargis jalutamiseks ei pea sõitma Kadriorgu, vaid seda saab teha nii Sangastes kui Erastveres, Oru või Otepää looduspargi võimsatel pargiteedel. See tähendab, et meie arvukad looduskaitsealad ja rahvuspargid on külastajasõbralikud, saame looduses liikuda kartmata eksimist või seda, et laudtee äkitselt keset raba otsa lõppeb.
Nüüd algab riigisisene arutelu, kuhu euroraha tulevikus täpselt suunata. Kuid meil pole tarvis jalgratast leiutada – puhas ja ilus Eesti on eesmärgiks ka edaspidi. Kvaliteetne joogivesi, heas seisus Läänemeri, vähem prügi, hoitud mets ja korras kaitsealad – kõik need on tähtsad ka tulevikus.
Minule on muu hulgas väga oluline, et jätkuks Natura metsatoetuste maksmine, millel on oluline roll meie metsade ning linnu- ja loomaliikide kaitsel. Traditsioonilistele keskkonnateemadele lisaks on aga järjest enam tähelepanu all linnakeskkond ning see, et meie inimesed ja ettevõtted toimetaks keskkonda ja ressurssi säästval viisil.
Meie eesmärkide saavutamise teeb oluliselt lihtsamaks see, et ümbritsevale tuleb mõelda kõigil euroraha jagajatel, see ei ole vaid keskkonnaministeeriumi ja -kaitsjate mure. Nii energia-, transpordi- kui põllumajanduspoliitika tegijad peavad tagama, et nende otsused oleks võimalikult loodust hoidvad.
Teame minevikukogemuse põhjal hästi, et ühe käega keskkonda rikkudes ning teise käega parandada püüdes ei ole head tulemust oodata. Milline peaks olema loodust hoidev ja samas edukas ja uuendusmeelne Eesti aastal 2020, selle arutamiseks pakub uus Euroopa Liidu eelarve suurepärase võimaluse.