Vabadusest ja valikutest üldhariduses

FOTO: valgamaalane.ee

Res Publica on endale teadlikult loonud hariduserakonna kuvandi. Haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov sõnas hiljuti ühes Päevalehe usutluses, et praegu on valitsuses noored mehed, kes hoolivad oma laste hariduse pärast. Imelikul kombel vastandas ta seda hoolivusega tervise pärast, aga omajagu tõde oli tema repliigis sellegipoolest.

Hariduse väärtustamine tähendas pärast Riigikogu valimisi seda, et nii erakonna haridusmõtlejad kui ka mitmed erakonda mittekuuluvad inimesed kogunesid kuude jooksul mitmeid kordi, et analüüsida isekeskis kehtivat nõukogude ajast pärit üldhariduskorraldust oma keeldude, käskude ja piirangutega.

Kui mitmed esialgsed koosistumised andsid meile lõpuks õiged küsimused, siis tänane üldhariduse ümberkorralduste kava püüab neile vastuseid anda.

Riigikogu menetluses on kaks mahukat hariduseelnõud, mille ideoloogia on vabadus. Mina usun, ja ilmselt enamik minu mõttekaaslastest samuti, et kui sul on enda jaoks läbimõeldud ja südamele lähedal üks tugev veendumus, kuidas peavad elus asjad olema, ja kui sa oma otsustes toetud tervele mõistusele, siis ei ole ühegi mõistatuse ega ülesande lahendamine liiga raske.

Meie jaoks on see üks lihtne tõdemus, mis aitab suurema osa raskete otsuste tegemisel oluliselt kaasa, et vabadus ja sellega kaasnev vastutus võimaldavad inimestel läbi teadlike ja informeeritud valikute oma elu seada kõige paremini.

Meie hariduseelnõudes peegeldub see lihtne arusaam selles, et lastevanemad peavad oma lastele saama valida ükskõik millise kooli. Lihtsustatult tähendab see seda, et koolid peavad püüdlema kvalitatiivse ekstsellentsi poole, et konkurentsivõimelistena püsida ja oma konkurentsivõimelisust läbi pedagoogide lastele edasi kanda.

Vabadus ilmutab oma palet ka selles, et koolidel peaks olema oma konkurentsivõime, eripäralisuse ja omanäolisuse püüdlemiseks suurem õigus pakkuda lastele erinevat õpet.

Kui keegi üldse, siis õpetajad on ära teeninud suurema vabaduse otsustada oma töösisu ja -meetodite üle. Kui me oleme ühiskassast (st riigieelarvest) finantseerinud heade õpetajate koolitust (s.o riiklik koolitustellimus), siis oleks aeg riiklik käsulaud prügimäele visata ja õpetajat rohkem usaldada. Nii tekib partnerlus ja sobilik koostöömiljöö õpilase ja õpetaja vahel.

Vabadust vajavad koolipidajad ja -juhid, kes ei tohi sõltuda iga-aastasest Riigikogu halvas mõttes poliitilisest rahapaja jagamisest. Kui kool on konkurentsivõimeline, lastevanemad tahavad oma lapsi sinna viia, koolijuhid ja õpetajad on tublid – siis miks peaks sellise koolimaja renoveerimine sõltuma sellest, kas teie valimisringkonnast mõni poliitik teie laste kooli “oma tiiva” alla suvatseb võtta.

Kaasproduktina kiire koolijuhtide ja vallapoliitikute sundpolitiseerimine. Mõni liikmeksastumise avaldus jälle seifis ja kõik on näiliselt rahul. Kas mitte viha sellise jälgi käitumise vastu polnud üks põhjuseid, miks ligi neljandik Eesti valijatest 2003. aasta kevadel Res Publicat toetas?

Vabaduse juures tahaksin jagada oma tähelepanekuid ühest Postimehes (8.12.2004) ilmunud loost, mis käsitles hoolekogusid. Läinud kevadel viisid Tallinna haridusamet ja TPÜ rahvusvaheliste teaduste ja sotsiaaluuringute instituut läbi uuringu, mis üsna selgelt näitas, et suurem osa lastevanematest ei ole huvitatud osalemast oma lapse kooli hoolekogu töös.

Selle asemel, et küsida “miks?”, otsustas artiklis tsiteeritav teadur järeldada, et lastevanemad tõepoolest ei tahagi osaleda oma lapse õppetöös.

Kuna ma loomu poolest usun inimestesse, tegin oma lastevanematest sõprade hulgas kiirküsitluse samal teemal. Loomulikult oli tulemus etteennustatav – kõik on väga mures oma lapse praeguse või enamikul juhtudel tulevase koolitee pärast. Sedasama eeldasime ka meie üldharidust ümber korraldades hoolekogule suuremat sõnaõigust andes.

Riik on süüdi selles, et lastevanematel puudub igasugune konstruktiivne võimalus sekkuda oma lapse õpingutesse nii, et sellest ka reaalselt kasu avalduks. Sellest ka ignorantsus ja jõuetus. Mida sa seal lastevanemate koosolekul ikka laamendad, iseenda, teiste lastevanemate ja klassijuhataja närvidega mängid, kui sellest mingit kasu pole.

Individuaalsed arengukavad ja personaalne lähenemine iga lapse koolitee osas ning lastevanemate suurem kaasatus läbi hoolekogu on just need sammud, et lapsevanem kooli juurde tagasi tuua. Nõukogude riik tahtis lapsi ise kasvatada, ei usaldanud selles töös vanemaid, õpetajaid ega lapsi.

Samast artiklist siiski koorus vägagi õige järeldus – praegune üldhariduskorraldus toodab ühiskondlikku kihistumist. Suurem osa üldhariduskoole püüab faktituupimisel põhinevat universaalinimest toota, kümmekond nn eliitkooli püüavad lastesse suhtuda mitmekülgselt, arendades nende oskusi loodusteadustes, keeltes, funktsionaalses lugemisoskuses, väitluses ja laulmises ning spordis.

Kõik koolid peaksid sellised olema. Ja kuni pole tõestatud vastupidist, usun mina, et vabadus, vastutus ja konkurents paneb ka kõige laisemad koolid tegutsema selle nimel, et lastevanemad ja lapsed just nende koolide kasuks otsustaksid.

Kahel järjestikusel korral on PISA (uurib laste nn funktsionaalset lugemisoskust ehk lapse võimet rakendada õppimisel omandatu) uuringutulemused olnud Saksamaale hävitavad. Sellest sai alguse muudatuste keeris, mis on endasse tõmmanud üldhariduse, kutsehariduse, kõrghariduse ja teaduse.

Debatis osalevad lahenduste otsimisel kõik. Meil kogub aga opositsioon allkirju mingisuguse müstilise Koolivara aktsiaseltsi vastu, mida õieti olemaski pole.

Vabaduse andmine koolipidajatele, koolijuhtidele, õpetajatele, õpilastele ja lastevanematele ei ole haridusreform. See loob reformiks eeldused ja reform toimub iseenesest ning viiakse läbi nendesamade inimeste poolt, kes haridussüsteemi asendamatuteks osadeks on.

Kui haridusministri plaani süveneda, siis tuleb välja, et selles on nii Soome, Taani, Hollandi kui ka Suurbritannia üldhariduskorralduse parimad komponendid. Kindlasti soovitan ka heita pilk sellele poole tuhande leheküljelisele PISA uuringule. Iga peatüki lõpust võib leida pragmaatilised soovitused, mida hariduspoliitikas rakendada. Kiirel sirvimisel tundub mulle, et oleme ettenägelikult suure osa ka nendest soovitustest huvitaval kombel oma ümberkorraldusteplaani sisse kirjutanud.

Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti

Tagasi üles