Eesti memm armastab moosi keeta. Ilma suhkruta seda kraami naljalt magusaks ei saa ja selleks tarbeks varub ta alati sahvrisse kotikese kristallvalget. Kui aga kõrge suhkruhinnaga hirmutav Euroopa Liit koputab ukse taga, siis varub ta juba mitu kotti rohkem.
Need ajad on eesti memmel veel liiga hästi meeles, kui madratsi alla kogutud matuserahad kaotasid üleöö väärtuse ja maksevahendina toimis kõik, mis vähegi tarbimiseks kõlbas. Miks siis mitte odavat suhkrut üles osta ja mustemateks päevadeks hoida? Memm ju moosi müügiga ei tegele, vaid keedab seda ainult oma lastelastele.
Nüüd tuleb aga välja, et kokkuhoidlikkus ja mure homse pärast toob meile just nagu kõigile ühise karistuse kaela. Nii see päriselt ei ole!
Suhkrutrahvide probleemi algust tuleb otsida üheksakümnendate aastate Eesti väliskaubanduspoliitikast. Kuna Eestil suhkrutootmine puudus, siis liberaalse majanduse tingimustes kujunes suhkru hind Eesti turul vabalt ja jäi tunduvalt alla suhkru hinnale Euroopas.
Seesama majandusvabadus on toonud meile ka ülemaailmse tunnustuse ja miljardeid välisinvesteeringuid. Suhkrutrahv on aga õppetund, mis selgelt näitab, et iga heaga kaasneb ka varjupool.
Läti ja Leedu valisid teise tee. Neil pole üleliigsete suhkruvarudega muresid, kuna seal kehtisid vastavad tollid, mis ka liitumise eel suhkru hinna kõrgel hoidsid. Ega muidu poleks mullu Lõuna-Eestist Läti piirile suhkrurajad viinud. Mõlemad lõunanaabrid astusid Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) juba tollidega. Seepärast puudus Läti ja Leedu elanikel vajadus ka suhkrut ette varuda.
Sisuliselt sai suhkrutrahv Eestile kokku lepitud liitumisläbirääkimiste käigus Euroopa Liiduga. Juba siis oli selge, et liigsete laovarudega spekuleerijaid ootab trahv. Keegi aga ei mõelnud sellele, kuidas spekuleerimist peatada. Kahjuks peavad praegu nii eelmised kui ka praegune valitsus tõdema, et selles olukorras väga paljudel põhjustel head lahendust polnudki. Valida tuli kõigi halbade variantide vahel.
Selleks, et trahvidest pääseda, oleks riik pidanud teadlikult rahvusvahelisi lepinguid rikkuma. Milline oleks olnud sellest tulenev tagasimõju, ei oska täpselt keegi öelda. Kindlasti oleksime pidanud arvestama tagasilöökidega, mis oleks mõjutanud ka teisi majandusharusid ja kaubagruppe. See oleks võinud meile kaasa tuua muude kaupade kallinemise ja trahvid rahvusvaheliste lepingute rikkumise eest.
Sealiha puhul kehtestas Eesti teatavasti ajutised kaitsetollid, mida WTO reeglid lubavad kuni 180 päevaks. Suhkru puhul ei olnud see võimalik, kuna rahvuslikku suhkrutööstust meil praktiliselt pole, mis on ajutiste kaitsetollide kehtestamise eelduseks.
Lisaks sellele oleks tollimaksu kehtestamisest olnud vähe abi Eesti poolt sõlmitud vabakaubanduslepingute tõttu. Lõviosa imporditavast suhkrust tuli ju ELi liikmesriikidest, aga lepingus ELiga oli kokku lepitud tollide puudumine.
Maksu kehtestamine ei oleks andnud efekti ka sellepärast, et maksu kehtestamiseks kuluv aeg oleks olnud suhkruspekulantidele piisav, et kogu laadung kiiresti Eestisse transportida. Parlamendi arutelude käigus oleks hinnatõusuootus omakorda viinud ilmselt veelgi suurema erakokkuostuni.
Miks siis ikkagi riik ei suutnud takistada üleliigsete suhkruvarude tekkimist?
Et seda üldse ei tehtud, oleks vale väita. Riigikogu võttis ju 7. aprillil 2004 vastu üleliigsete laovarude seaduse, mis oleks küll mõni kuud varem võinud põllumajandusministeeriumis valmis saada, aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Selle seaduse alusel on kaetud kogu spekulatiivne varu, millele nüüdseks on tuvastatud vastutajad üle kolmandiku ulatuses kogu võimalikust trahvisummast. Enne, kui tekitame liigset paanikat, tuleks kõigepealt hinnata selle seaduse mõju ja kokku lüüa lõplikud summad, mis katteta jäävad.
Viimasel ajal on alanud nõiajaht süüdlaste otsimiseks. Põllumajandussaaduste turukorraldusega tegeleb riigis otseselt põllumajandusministeerium. Seega oli ka otsene vastutaja põllumajandusminister. Rahva ees vastutab lõppude lõpuks niikuinii valitsus solidaarselt, aga kolleege mittekuulamise pärast süüdistama hakata ei ole soliidne.
Iga ministri edukus sõltub eelkõige tema enda vastutusala prioriteetide selgekstegemise võimekusest.
Ka Euroopa Komisjon ise jäi üleliigse laovaru määruse kehtestamisega hiljaks, tehes seda alles 2004. aasta 15. jaanuaril. See oli kindlasti liiga hilja, et tekkinud probleemile üleöö seadusandlikku lahendust leida. Oleks Euroopa Komisjon üleliigse laovaru määruse esitanud neli kuud varem, oleks Eesti riigil jäänud palju rohkem aega erinevaid meetmeid rakendada.
Häda oli veel selles, et keskmise laovaru arvestuse aluseks võttis Euroopa Komisjon 2000–2003 aasta tollistatistika ega arvestanud piisavalt ka tootmismahtude ja tarbimise kasvuga Euroopa Liitu astumise valguses.
On ilmne, et trahvist me ei pääse, küsimus on vaid täpses summas ja selles, kuidas Eesti riik selleks raha leiab. Kindlasti ei pea see tulema süütute maainimeste taskust. Enne tuleb aga lõplikult selgeks teha, kui suureks meile esitatud trahvisumma tegelikult kujuneb ja kui palju on seda võimalik läbirääkimistel vähendada.
Palju sõltub samas ka meie ettevõtete käitumisest, kellel on võimalus kuni 1. maini 2005 ülemäärased laovarud utiliseerida või ümber töödelda.
Üleliigse laovaru seaduse alusel esitas 206 ettevõtet deklaratsioonid, millest 150 ettevõtte puhul otsustas põllumajandusministeerium, et neil ei ole üleliigseid põllumajandustoodete laovarusid.
Kas nende ettevõtjate kohustustest vabastamine oli kõigil juhtudel ikka põhjendatud? Millist metoodikat selleks kasutati? Kus on ülejäänud kokkuostjad ja spekulandid, kes üldse midagi ei deklareerinud? Kui palju suhkrut veeti deklareerimata Venemaale ja mujale?
Põllumajandusministeeriumi otsuste alusel on määratud üleliigse laovaru omamise eest täiendavalt tasu ca 310 miljonit krooni. Seega on potentsiaalsest 850 miljonist kroonist üle kolmandiku juba kaetud.
Trahvide lõplik suurus sõltub sellest, milline saab olema Eesti ja Euroopa Komisjoni vaheline kokkulepe, mida lõppkokkuvõttes üleliigse laovaru all käsitletakse.