Vaade: Karuteene iseendale

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andrus Villem
Andrus Villem Foto: arhiiv

Viimaste kuude poliitilist sebimist jälgides tuleb tunnistada, et poliitikamaastikul on toimunud olulisi nihkeid. Taaskord saame tõdeda, et võimul olemine teeb hoolimatuks. Unustatakse, et poliitikas tegeldakse tuleviku nimel ja tulevik on enamasti ettearvamatu.

Jõulisemalt torkab käesolevasse hetke kapseldumine silma Keskerakonna puhul. Keskerakonna ja Rahvaliidu sõlmitud koostöölepe viitab nende erakondade tegelikkusetaju olulisele vähenemisele.

Sõlmides leppe ja eristudes teistest parteidest, suruvad rahvaliitlased ja keskerakondlased ennast üksmeelselt nurka. Sellisesse väljapääsmatusse olukorda, mis võib neid jätta kevadiste valimiste järel ilma võimust riigi tasandil.

Lootus, et kahe erakonna peale saadakse üle 50% valijate häältest ja valitsus tehakse kahepeale, on ilmne ülehinnang. Lootus, et opositsiooniparteidega ühte paati surutud Reformierakond laseb end ka edaspidi vastuvaidlematult käsutada, on veel pehmematele savijalgadele rajatud.

Rahvaliidu puhul on arusaadav suurema venna varju hoidumine.

Maailmavaateliselt pole neil Keskerakonnaga olulist vahet. Eelkõige ühendab neid suhtumine maksumaksja rahasse. Kogutud finantsid ei pea viima Eestit edasi tulevikuvisioonide täitmisele, vaid kindlustama kujunenud olukordi.

Keskerakonna nõusolek leppe sõlmimiseks on täiesti arusaamatu. Erakond, mis on kogu oma olemasolu aja püüdnud välja saada poliitilisest isolatsioonist, vastandub nüüd järsult ülejäänutele. Kogu lepitustöö, mida juba aastaid tehtud, on hetkega prügikasti visatud. Arvatavasti on tegu Keskerakonna parteikultuuriga, kus väikese osa inimeste või ehk isegi ühe inimese otsustest sõltub kogu erakonna käitumise liin.

Ent veel huvitavamaks läks kaksikliidu suvelõpu käitumine. Keskerakonna ja Rahvaliidu juhtide augustis tehtud avaldus, milles nad justkui muretseksid Eesti demokraatia tuleviku pärast, on silmakirjalikkuse musternäide. Juhindudes vanadest headest propagandanippidest, on kahe erakonna juhid asunud lausdemagoogia teele.

Kas tõesti juhindutakse 2007. aastal Eestis goebellikust põhitõest, et kui vale on küllalt äge, siis lõpuks hakkab ta mõjuma usutavalt. Lahterdades teised erakonnad ja isegi meedia demokraatiavaenulikeks, sattusid Rahvaliit ja Keskerakond ise puuri. Kahju, sest viimaste aastate areng lubas oodata kõigi erakondade koostöösuutlikkust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles