Kaskpeit ehitas üles Valga piirivalve

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Valga II piiripunktis inspektorina teenistust alustanud Uno Kaskpeit on lõpetanud sisekaitseakadeemia piirivalve õppesuuna, Soome maakaitsekõrgkooli erikursuse ja magistriõppe Tallinna Ülikoolis.

FOTO: Erakogu

Endine Valga piirivalvepiirkonna ning seejärel piirivalveameti piiriosakonna ülem kolonel Uno Kaskpeit juhatas aasta ka piirivalvekolledžit ja läks tänavu augustist erru. Tema suurim töö on olnud Valga piirivalvepiirkonna ülesehitamine.

Parimas teenistuslikus vormis Kaskpeit riputas mundri varna, kuna uus piirivalveseadus muutis kardinaalselt piirivalve olemust ja teenistust.

«Need muutused ei ühtinud minu põhimõtetega, tänu millele ma seitseteist aastat tagasi piirivalvesse tulin ja kõik need aastad töötasin,» selgitas ta. «Seaduse tagajärjel on piirivalve muutunud riigikaitselisest organisatsioonist tsiviilorganisatsiooniks.»

Errumineku teine põhjus oli sisekaitseakadeemia juhtimissüsteem.

«Sisekaitseakadeemia on n-ö mammutorganisatsioon, kuhu koondati erinevate ametite koolid, kuid enne jäeti analüüsimata süsteemi kui terviku toimimine,» arvas ta. «Liitumise tulemusel jäid kolledžitele kohustused ja vastutus, kuid juhil puudus otsustusõigus.»

Õpetaja rangus kasvatas iseloomu

Uno Kaskpeit sündis Valgas. Tema lapsepõlv möödus nagu kõigil väikelinna poistel – sai jäähokit mängitud, vutti taotud ja suviti Kaagjärves vanaema juures käidud. Õpingute kohta Valga 1. 8-klassilises koolis sõnas ta, et matemaatika oli hea, teised hinded keskpärased. Õpetajatest on enim mõju avaldanud esimene klassijuhataja Asta Aasmaa.

«Oli vali ja nõudlik inimene, poisikesena ei osanud seda hinnata,» rääkis Kaskpeit. «Tema väärtus hakkas selguma alles hiljem. See rangus ja nõudlikkus on jätnud mulle eluajaks pitseri.»

Noorena tahtis Uno Kaskpeit hirmsasti meremeheks saada ja üritas Tallinnas 1. kutsekeskkoolis laevaelektriku eriala õppida. Aga pooleteise aasta pärast tuli koju tagasi. Lõpetas Valgas õhtukeskkooli, siis omandas Tallinna 2. tehnikakoolis telegraafi jaamaseadmete elektromehaaniku eriala ja ta suunati tööle Türi sidejaoskonda.

«Siis tuli nõukogude armeesse aega teenima minna,» jutustas ta. «Teenistus oli Gruusias. Andis hea elukooli ja laiendas silmaringi. Õppisin tundma erinevaid rahvaid, nagu näiteks kasahhid, tadžikid ja usbekid. Kui nendega ise ei oleks kokku puutunud, ei mõistaks ma praegu võib-olla paljusid asju maailmas. Ka kõike seda moslemite ümber keerlevat.»

Kroonust tagasi tulles töötas Uno Kaskpeit mõnda aega Valga Tarbijate Kooperatiivis, seejärel autobaasis, mida tollal juhatas Tiit Vähi, ja kutselises tuletõrjes. Alates 1990. aastast algas teenistus taasiseseisvunud Eesti piirivalves.

«Pärast esimeste kursuste läbitegemist korjati meie seast välja nooremad vabatahtlikud, kes oleksid nõus minema Remnikule õppekeskust looma,» jutustas Kaskpeit. «Eesmärk oli, et 1991. jaanuarist saaks hakata vabatahtlikke ajateenijaid välja õpetama. Sel ajal pidanuks poisid veel Vene sõjaväkke minema, aga piirivalveteenistusega loodi alternatiiv, pooleldi põrandaalune õppekeskus. Punane pass alles kehtis.»

Kaskpeit läks Remnikule õpetajaks ja tuli mõne kuu pärast 84 ajateenijaga Valka. Siin oli neile välja vaadatud Lüllemäe spordibaas, millest sai piirivalvepiirkonna esimene kordon. Kordoni avasid tollane maavanem Uno Heinla ja kodukaitse ülem Viktor Lääts.

«Teenisin seal kuni septembrini, siis viidi meid siit umbes neljakümne mehega Tallinna,» meenutas Kaskpeit.

«Oli vaja hakata üle võtma Tallinna lennujaama ja sadamat. Protsess vältas paar kuud. Vene piirivalvurid õpetasid meid kõigepealt kaks nädalat. See oli esimene dokumentide kontrolli alane väljaõpe Eesti piirivalves. Siis töötasime paar nädalat koos venelastega ühes passikontrolli kabiinis. Seejärel nad lahkusid ja meie võtsime kontrolli endi kanda.»

Detsembri lõpus suunati mees koos Tõnu Reinupiga tagasi Valgamaale, sest Eesti-Läti piir vajas samuti valvamist. 1992. aasta jaanuari lõpus sai Uno Kaskpeidist Valga piirivalvepiirkonna ülem.

«Keeruline ja segane aeg oli,» tunnistas ta. «Üpris raske algus, sest juhtimiskogemust ja teadmisi ju eriti polnud. Oli vaja õppida. Tuli ka kõvasti võidelda altkäemaksu võtmise ja sahkerdamise vastu. Nii mõnigi piirivalvur läks kohtu ette ja mitmed said vallandatud. Aastatega kujunes Valka hea meeskond, sest põhimõte oli selline – kes ei suutnud või ei tahtnud meeskonnas tööd teha, pidi leidma endale teise koha. Jäid inimesed, kes andsid endast parima ja tegutsesid ennastsalgavalt, mitte ei käinud ainult tööl.»

Septembris 1998 roteeriti Kaskpeit Tallinna, piirivalveameti piiriosakonna ülema ametikohale. Esimese asjana oli sealgi vaja pädev meeskond luua, sest oli puudus inimestest, kes omasid piiri peal töötamise kogemust. Tuli piirilt praktikud välja otsida. Ligi kaks aastat kulus hea meeskonna loomiseks.

Osakond vajas praktikuid

«Piiriosakonna juhtimise ajast on mulle meelde jäänud suur töö,» meenutas Kaskpeit. «Tihedad päevad ja pikad õhtud täis õppimist, mis kestis peaaegu kogu osakonnas töötamise aja. Piiriosakond koos Valga piirivalvepiirkonnaga planeeris ja Valga piirkond viis 2002. aasta suvel läbi reservkompanii õppekogunemise. Osalesid Narva-Jõesuu õppekeskuse ajateenistuses sissi-õppe läbinud reservväelased. Õppuse tulemusel sai Valga piirivalvepiirkond endale reservis täisväärtusliku sissikompanii, kes oleks olnud võimeline tegutsema kriisi või sõja ajal piirivalve koosseisus. Tänaseks on piirivalvelt riigikaitselised ülesanded ära võetud ja kompanii on muutunud ajalooks. Need olid piirivalve ajaloos esimesed ja viimased õppekogunemised.»

Osakonnas töötamise viimases etapis põrkas Kaskpeit pidevalt kokku sellega, kuidas tema kaasabil loodud piirivalve laguneb ja toimub lammutamine. Piirivalve auaste ei ole enam sõjaväelise auastme eriliik. Piirivalveohvitseri auastmeid annab ja muudab siseminister, sest piirivalve ülesannete hulka ei kuulu enam Eesti sõjaline kaitsmine ning piirivalvet ei käsitleta enam riigi sõjalise kaitse korraldamise osana. Samuti ei eeldata piirivalveametnikult enam ajateenistuse läbimist ega sõjalise väljaõppe olemasolu.

Kaskpeit arvas, et võib-olla kuskil Euroopa Liidu keskel asuva riigi piirivalvel ei peaks riigikaitselisi ülesandeid olema, aga Eestil on välispiir Venemaaga ja kui ajalugu vaadata, siis kõik meie hädad on tulnud Venemaa poolt.

Kaitsejõudude põhiressurss on suunatud missioonidele, sest need kohustused on võetud NATO ees ja on palju atraktiivsemad kui oma iseseisva riigikaitse ülesehitamine. Räägitakse NATO vihmavarjust, aga unustatakse ära, et võimaliku ründe korral peame vähemalt kolm kuud ise vastu pidama. Piirivalve on ju esimene, kes peaks kokku puutuma vastasega, uue seadusega määratletud roll ei taga seda.

Mullu sügisel viidi piirivalvekolledž sisekaitseakadeemia alluvusse ja Uno Kaskpeidile tehti ettepanek asuda kolledži direktori ametikohale.

Nüüd on Uno Kaskpeit Koikküla jahiseltsi liige. Käib Suurjärvel kalastamas ja Koiva jõe peal kevaditi koprajahil.

«Mäletan, kui saime omal ajal Valga piirivalvepiirkonnale esimese kummipaadi,» jutustas ta. «Läksime sellega kevadel suurvee aegu piiripostide seisukorda kontrollima. Ühekorraga avastasime, et oleme jõesängist kaugele Lätimaale heinamaa peale jõudnud. Piirimärk paistis hästi kaugelt. Koiva oli nagu suur meri.»

Kaskpeidil on palju harrastusi – mäesuusatamist on ta teinud Saksamaal Alpides, Slovakkias ja Soomes. Alustas Kanadas, kui õppis seal keelekursustel.

«Tervisesporti teen iga päev,» sõnas ta. «Varem jooksin, aga nüüd pole aega olnud. Käin hommikuti kitsejahis ja kontrollin sigade söödakohad üle. Üksteist aastat tagasi soetatud maakodu vajab ka kohendamist.»

Piirivalvega seoseski pole Kaskpeit püssi põõsasse visanud – paar nädalat tagasi korraldas ta kolledži kadettidele Valgamaal väliõppuse. Järgmine sarnane õppus on plaanis läbi viia tuleva aasta suvel. Ja kui piirivalvel tekib vajadus abi järele, on tema selleks alati valmis. Oma senise elukäiguga on mees rahul.

    Tagasi üles