Kohv on üks väärtuslikumaid esmatarbekaupu maailmas, jäädes alla vaid naftale. Ta annab tööd väga paljudele – alates kasvatamisest, töötlemisest, pakendamisest, turustamisest ja veost kuni joogi valmistamiseni.
Täna räägime kohvist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kokku on rehkendatud, et maailmas juuakse aastas umbes 400 miljardit tassi kohvi. Levinuim kohviliik on Etioopiast pärit araabia kohvipuu (Coffea arabica), järgnevad kongo kohvipuu (Coffea robusta) ja libeeria kohvipuu (Coffea liberica). Kokku tuntakse aga üle kolmesaja liigi. Kohvipuu seeme ongi kohviuba.
Kohvi avastamise kohta on erinevates allikates mitmeid lugusid. Kõige levinuma järgi avastasid selle umbes 850. aasta paiku Etioopia kitsekarjused. Üks neist märkas, et tema kitsed närivad mingi tundmatu taime marju (mõnes artiklis räägitakse ka lehtedest) ja muutuvad nii elavaks, et ei taha magadagi.
Uudishimulikud mungad olid samuti marju proovinud, kuid kibeda maitsega viljad ei kõlvanud ja nad viskasid need tulle. Seejärel tundsid mehed meeldivat lõhna. Tulest võetud marjadest keedeti jook ja seda hakati kutsuma lausa jumalate kingituseks. Senini oli kohvipuud kasutatud vaid küttematerjalina.
Tänapäeval on teada, et ühes röstitud kohvioas on üle 1200 keemilise komponendi – neist tuntakse 200.
Kohvipuu kasvab kitsas subtroopilises vöötmes, umbes 2000 meetri kõrgusel merepinnast, sobivaimad paigad on tema jaoks kõrgendikud ja madalate mägede nõlvad.
Puud on igihaljad ja võiksid kasvada isegi kuni kaheksa meetri kõrguseks, kuid maaharimise seisukohalt see efektiivne poleks – neilt ei saa siis ju vilju kätte. Seetõttu pügataksegi kohvipuu 2,5–4 meetri kõrguseks.
Kandma hakkab kohvipuu nelja-viieaastasena. Ta õitseb ja kannab vilju mitu korda aastas. Kohvipuu marjad küpsevad erinevatel aegadel ning sellepärast käibki koristamine põhiliselt käsitsi. Toorel, rohelisel kohvioal lastakse enne röstimist seista kolm kuni kümme aastat, et maitse paremaks muutuks.
Kilo röstitud kohvi valmistamiseks kulub ligikaudu 4400 araabika kohvi marja. Olgu lisatud, et marjas on kaks uba, seega on kilos üle 8000 oa.
Eestisse jõudis kohv 17. sajandi lõpul. On teada, et 18. sajandi lõpul veeti Tallinna sadama kaudu sisse juba 200 000 naela kohvi. Esialgu laideti uudissaadus maha, kuid kõrgem seltskond hakkas peagi siiski seda pruukima.
Põhja-Eestis harjuti joogiga kiiremini, ilmselt oli põhjus Soome mõjus. Kui loodi kodumajanduskoolid ja seltsid, kus õpetati toidu valmistamist, tutvustati neis ka peeni kombeid – sh kohvi tegemist ja joomistseremooniat.
Maarahvale oli vilja- ja sigurikohv mõistagi oakohvist taskukohasem ja kättesaadavam. Ka sotsialismi ajal olid poelettidel põhiliselt müügil imala maitsega viljakohv ja kibeda maitsega sigurikohv. Mingil ajal olid Eestis müügil rohelised kohvioadki – kodudes prooviti neid siis ise röstida. Pruune kohviube saadi vaid parimatest kauplustest.
Mulle on ilmselt igaveseks meelde jäänud Narva maantee toidukauplus Tallinnas, kuhu sisse astudes lõi mulle vastu kohvi aroom. Samast võis osta mitut sorti kohviube või lasta neid jahvatada. See oli aastal 1962. Siis olid leiva-, saia-, makaronide- ja suhkrujärjekorrad. Kohvgi oli luksus. Nüüd on kauplustes kohvi mitmeid sorte – maitskem ja leidkem sobivaim kohvipakk.