Eestlane on liharahvas. Olgu jõulud, vastlad, jaanipäev, pulmad või juubelid, on ju alati peolaua lahutamatu osa olnud suur käntsakas liha. Viimane aastakümme on toonud aga uued tavad ning meediast vaatab vastu taimetoidu propaganda. See on meid oma sajandeid kestnud traditsioone häbenema pannud – meil on justkui piinlik lihasöömist avalikult tunnistada. Sööme, aga ei tunnista, sööme «laua all».
Hoiakud on mõjutanud ka numbreid. Eestlane sööb aastas üle 70 kilogrammi liha, millest enam kui pool on sealiha. Muu Euroopaga võrreldes on eestlased tagasihoidlikud lihatarbijad, sest keskmine eurooplane tarbib juba ainuüksi sealiha ligi seitse kilogrammi rohkem. Kuigi tarbitav liha on meie pea igapäevane kaaslane, on selle söömine eestlasele seotud kummalise valehäbiga, mille põhjustanud liha teotavad müüdid.
Tavaarusaam sealihast ütleb, et tegu on rasvas ujuva, pekiäärega seapraega. Tegelikkuses on sealihal pakkuda palju rohkemat. Võib öelda, et siga on igati mitmekülgne – tuleb otsida ainult osav lihameister, kes teab täpselt, kuidas teda tükeldada, et saaks kätte just kõige väärtuslikumad tükid.
Peekon, ribid, abatükk, kaelakarbonaad, välisfilee, sisefilee, praetükk, koot, seajalad, lisaks veel eestlaslikud «delikatessid» seakõrvad ja seakeel – siga pakub igaühele midagi meelepärast ning olenevalt lihatüki valikust ka tervislikku.
Ma ei väida, nagu oleks iga osa seast meeletult rasvavaene ja tervislik – vastupidi. Igaüks teab, kuidas peekon traalib rasvas pärast praadimist või kui hästi maitseb mõnusalt rasvane ribiliha pärast grillil särisemist. Ent kas teatakse ka, et näiteks sea sisefilees on rasva kõigest 6%?
Kuigi tihtipeale räägitakse linnulihast kui kõige väherasvasemast ja kasulikumast lihast, siis tegelikkuses, võrreldes keskmisi toiteväärtusi, võib öelda, et sealiha teeb linnulihale selles võistluses ära.
Suvel alanud kampaania «Sealiha, hea liha» üritas tuua tähelepanu sealiha kasulikkuse ja tervislikkuse aspektile. Kampaania maht ja mastaapsus näitasid, et ka riiklikul tasandil on tajutud probleemi olemasolu ning kindlasti näitab see head eeskuju.
Üks oluline aspekt, millele kampaania rõhus, oli sealiha möödapääsmatus. Sealiha ja liha üldiselt on asendamatu osa inimese toidulauast ning vajalik inimese tervisele.
Selge on, et tulised vaidlused stiilis taimetoitlased versus lihasööjad ei kao lähiajal kuhugi, ükskõik kui palju teaduslikult ka ei tõestata, et liha on inimese organismi jaoks vajalik. Ei aita siin ka arstid, kes kurdavad kehvveresuse ja muude terviseprobleemidega patsientide üle, kelle hädade allikas on paljus just lihast loobumine.
On vana tõde, et lihas on loomseid valke ja rasvu, mida taimetoiduga võimalik saada pole, mis aga kehale hädavajalikud. Loomsetes valkudes on peidus palju asendamatuid aminohappeid ning lihas leiduv rasv on pelgupaik rasvlahustuvatele vitamiinidele.
Lisaks on liha ka üks olulisemaid raua allikaid ning just lihas ja veres olevat rauda omastab inimese organism kõige paremini. Samuti on liha väga oluline energiaallikas, mida meie, põhjamaalased, kindlasti oma laualt ära kaotada ei tohi.
Lisaks liha tervislikkusele ja kasulikkusele tuleb arvestada ka majanduslikku mõõdet. Seafarmid ning lihatööstused, transpordi- ja kaubandusettevõtted annavad tööd väga paljudele inimestele. Võttes suuremad lihatööstuspiirkonnad Eestis – Valgamaa, Põlvamaa, Saaremaa, Virumaa –, saab kindlalt väita, et kohalikud lihatööstused on piirkondades ühed suuremad tööandjad ning nende panus majanduslikku arengusse suur.
Taimetoitluse tõusev trend on kergelt hirmuäratav, sest üksi taimetoidu peal inimene kaua täisväärtuslikult elada ei saa. Seega tuletan veel kord meelde: liha on tervislik, isegi möödapääsmatu. Kõlab ehk kummaliselt, kuid liha toob ka leiva lauale. Unustame nüüd õudusjutud ja müüdid ning laseme lihal hea maitsta!