Intervjuu: hundipaanika pole põhjendatud

Pilti valides arvas Laura Kiiroja, et hea oleks vahelduseks pildil näha inimest poseerimas koos elus hundiga.

FOTO: Erakogu

Hirmulood huntidest tekitasid soovi kuulata ära ka teine pool. Zoosemiootik Laura Kiiroja mõtisklused andsid väljendile «Inimene on inimesele hunt» sootuks teise tähenduse: oleks see vaid nii.

Miks huvitavad teid just hundid?

«Läksin ülikooli semiootikat ja kultuuriteooriat õppima. Teisel kursusel tuli valida suund, millele spetsialiseeruda. Valisin zoosemiootika. Ei oskagi kirjeldada, miks mind hundid nii väga paelusid, kuid soov just neid uurida oli kindel.

Pärast seda, kui bakalaureusetöö käigus intervjueerisin teiste seas tulevast mentorit, norralast Runar Næssi, kes huntide käitumist uurinud ja loomaaiahuntide sotsialiseerimisega tegelenud juba üle 20 aasta, oli mul selge, kuhu ja kelle juurde edasi õppima minna.

Pärast magistrantuuri sain huntidega töötamisele üle minna – Ameerikas Wolf Parkis (Indiana osariigis – L. M.) ning hiljem Saksamaal Wildenburgi loomaaias.»

Mida arvate mõne kolleegi tõdemusest, et hunt on vääriti mõistetud loom?

«Tõenäoliselt pole ükski teine loom nii palju inimesepoolse vääritimõistmise tõttu kannatanud kui hunt, kes algselt ei olnud sugugi halva mainega metsaasukas.

Romuluse ja Remuse lugu teavad ilmselt kõik. Hunt oli viljakuse, toitja ja elu sümbol nii Vana-Roomas kui Vana-Kreekas, Türgis, Iirimaal, Islandil, asteekide ja navaho indiaanlaste legendides. Selline sümboolsus tulenes ilmselt nende loomade tugevatest perekonnasidemetest.

Kui inimesed hakkasid karjakasvatusega tegelema, sai hundist täitmatu tapja, ahnuse, õeluse ja salakavaluse sümbol. Kirik aitas huntide maine hävitamisele samuti kaasa – lambad kui hea ning hunt kui kurja ja saatanliku sümbol, kelle eest Jeesus lambaid (inimesi) kaitsma pidi.

Muinasjutud Punamütsikesest kolme põrsakeseni on hundihirmu ja -viha juurutanud juba varajasest lapsepõlvest. Õudusjutud ning filmid süvendavad väärarusaamu. Hunt on tänapäeval kõikide kiskjate ühissümbol. Ka rünnakute puhul lammastele, olgu need siis koerte, karude, ilveste või inimeste tekitatud, veeretatakse süü tihti hundi kaela.»

Levinuim konflikt hundi ja inimkonna vahel on seega ...?

«Inimestel on huntide suhtes kolm peamist konflikti. Hirm hundi kui ohuallika ees, hunt kui kahjur karjakasvatuses ning hunt kui konkurent jahiulukite üle.»

Mida ette võtta, et konflikte oleks vähem?

«Peamine, mis huntidega seoses inimesi pahandab, on lammaste murdmine. Neid on tunduvalt lihtsam murda kui metsloomi. Uuringud näitavad, et lambaid kaitseb kõige paremini koerte ning elektrikarjuse korraga kasutamine.»

Kas hundipaanika on üldse kuidagi põhjendatud?

«Kindlasti mitte. Hunt ei söö metsa tühjaks – see on teaduslikult tõestatud. Inimene ei kuulu hundi saakloomade hulka ja tänapäeval on oht hundirünnaku ohvriks sattuda umbes sama suur kui oht, et sulle kukub tänaval kõndides klaver pähe.

Ainus ohtlik olukord tekib, kui hunt õpib inimesi toiduga seostama näiteks prügikogumise- või matkapiirkondades prügi süües, või kui inimesed hunte toitma hakkavad. Sel juhul võib hunt inimesega harjuda piirini, mil ta võib osutuda inimesele ohtlikuks. Olukord, kus hunt võib inimest rünnata, võib tekkida, kui hunt on nurka aetud ja provotseeritud, kuid ka neist ründavad vaid vähesed.»

Mida või keda hunt ise kardab?

«Hundid kardavad kõike, mida varem pole näinud – majad, autod, traktorid ja muu säärane ei kuulu sinna hulka. Hundid enamasti hoiavad eemale ka karudest, kes on peamised toidukonkurendid.

Inimene ongi hundi suurim oht ja hirm. Siinkohal hoiduksin sõnast «vaenlane», sest – erinevalt mõnest inimesest – hundid ei vihka inimesi, lihtsalt väga kardavad.»

Milline hunt tuleb inimasustuse lähedusse?

«Küla vahele võib tulla väga haige hunt, kes viimases hädas toitu otsib. Teine, mis hunte küla vahele meelitab, on ketikoerad.

Huntide territooriumi läheduses koerte ketis pidamine on sisuliselt koera hundile peibutiseks seadmine. Kui koer peab tingimata ööd õues veetma, peaks ta olema hundikindla aedikuga kuudis. Kui inimesi väljas pole, on koeral ka päevasel ajal ohtlik ketis olla. Kui vaja hunti minema peletada, tuleks tähele panna, et hundil oleks põgenemistee vaba.

Põhjuseid koerte ja huntide vaheliseks konfliktiks võib olla mitmeid. Talvisel ajal võib üksik hunt olla koerast huvitatud ka kui paaritumispartnerist. Kui see ei toimi, võib asi lõppeda ka kaklusega.»

Siiski, mida teen, kui kohtan hunti?

«Võimalus metsas hunti kohata on üliväike – hundid märkavad inimest tavaliselt varem ja põgenevad. Selfie-hulluses vaevlevas ühiskonnas lisaksin, et mingil juhul ei tohiks looma toiduga enda juurde proovida meelitada või ise lähemale minna.

Kui tõesti on hirm, tuleb teha ennast suureks, vehkida kätega, teha valju häält ja vajadusel võib ka kive visata, et looma hirmutada. Seejuures ise vaikselt taganedes. Mingil juhul ei tohiks jooksma hakata – see kehtib ka koerte puhul. Jooksmine kutsub esile kiskjainstinkti.»

Milline on nende karjastruktuur?

«Huntide kari on perekond: sarnane inimese peremudelile. Karjajuhid on ema ja isa. Tavaliselt järglased lahkuvad vanemate karjast ühe-kaheaastaselt, harvem kolmeselt.

Vanemad õpetavad kutsikaid jahtima, lastes neil põtrade, hirvede ja metssigade jahil kaasas käia ja jälgida. Juba kutsikate varajases eas toovad vanemad neile harjutamiseks poolsurnuid jäneseid, hiiri. Väide, et hundid õpivad jahti lammaste peal harjutades, ei ole tõestatud.

Intelligentsete ja sotsiaalsete loomadena leinavad hundid kõiki karjaliikmeid. Kui jahimehed ühe või mõlemad vanemad tapavad, järgneb kaos: kari läheb laiali ning korraliku vanematepoolse õpetuseta hundid satuvad suurema tõenäosusega sekeldustesse.»

Kas meil on hunte vähe või palju?

«Huntide arvukus on poliitiline, mitte bioloogiline küsimus. Proovitakse leida kompromiss huvigruppide – jahimehed, karjakasvatajad, keskkonnamajandajad, bioloogid, keskkonnaaktivistid – vahel, mitte ei võeta aluseks huntide mõju loodusele. Hundid ei ole Eestis väljasuremisohus, kuid nende arvukus on liiga madal, et funktsioneerida ökosüsteemi tugiliigina ja metsasanitarina.»

Kas inimene peab nii palju «reguleerima» tasakaalu looduses?

«Ideaalmaailmas ei peaks inimene loodust reguleerima, loodus hoiaks end ise tasakaalus. Kahjuks me ei ela ideaalmaailmas ning inimesest mõjutamata loodust sisuliselt enam ei eksisteeri. Samuti on suur probleem elupaikade fragmenteeritus, mis ei lase loodusel ennast ise tasakaalus hoida. Seetõttu on jahitegevust vaja, kuid jahitegevus ökosüsteemi tasakaaluks/populatsioonikontrolliks ning tarbimise eesmärgil on kaks eri asja.»

Kas hundist võiks saada koduloom? Kui ei, siis miks?

«Kindlasti mitte. Hunt näeb küll üsna koerasarnane välja, kuid käitumiselt on siiski väga erinev. Meil ei kulunud 35 000 aastat huntide kodustamiseks mitte nalja pärast, vaid selleks oli põhjus. Kõike, mida me ei taha näha koertes, näeme huntides.

Hundid on iseseisvad, järjekindlad, tugeva kiskjainstinktiga – kõik need iseloomuomadused on huntidele looduses ellujäämiseks hädavajalikud. Nad on väga head hundid, kuid äärmiselt kehvad koerad. Hundi koduloomaks võtmine oleks tema väärkohtlemine.»

Kas oleks meilgi neilt midagi õppida?

«Hunt on erakordselt intelligentne ja sotsiaalne loom. Neil on väga lähedased ja hoolivad peresidemed ja nad on kutsikatele hoolivad vanemad. Just tugevate peresidemete loomine ja säilitamine ning pere eest hoolitsemine. Samuti on hundid suurepärased koostöös – näiteks jahtimises, kutsikate kasvatamises, oma territooriumi kaitsmises. Koostöö hoiab hunte elus.»

Olete nõus Mattias Turovskiga, et hunt on kõige õnnetum metsloom üldse?

«Nõustun kindlasti.»

Tagasi üles