Mari Kalkun: Võrumaas on nii palju väge

Võrumaale naasnud lauljatar Mari Kalkun tunnistab, et sellist vabadust ja väge, mis teda koduses Viitinas ees ootas, linnas polnud.

FOTO: Foto: Arved Breidaks / Lõuna-Eesti Postimees

Lauljatar Mari Kalkun tegi elus kannapöörde ja pärast pikki aastaid kestnud linnaelu tuli tagasi Võrumaale Haki külla. Rõuge metsade ja küngaste vahel salvestas ta ka äsja ilmavalgust näinud uue albumi «Ilmamõtsan».

Teie häälel on uuel plaadil selline ulatus, mida eelmistelt plaatidelt ei leia. Olete uue plaadi tarbeks kuidagi teisiti ette valmistunud, häält treeninud?

Olen järjepidevalt kümmekond aastat tegelenud muusikaga, aga ka hääle arendamisega. Loomulikult olen õpingute ajal läbinud hääleseadeid ja võib-olla ma olen pisut teadlikum võrreldes algusaegadega.

Kui võrrelda esimest plaati aastast 2007, siis seal laulis tüdruk, aga uuel plaadil laulab juba naine.

Selles suhtes on sul õigus. Kindlasti on toimunud küpsemine. Hääl kajastab seda, mis inimese endaga toimub. Mõned inimesed kardavad laulda, sest hääl on väga isiklik asi ja see kajastab sinu tundevarjundeid, seisundit, eluetappi, milles sa oled. Loodan, et minu hääl küpseb koos minu loominguga. Kõige ainuomasem asi, mis mul on, ongi hääl.

Kontserdil on see häälevärk võimsam. Need on kaks eri maailma – plaadile salvestamine on kui vormi valamine, aga kontserdil oled vaba. Oled ainult sina ja publik ja see võib veel võimsam olla.

Kui pidada muusiku elu üle arvet albumite järgi, siis tänavu möödus teie esikalbumist 10 aastat. Milline see kümnend on olnud?

Ma ei ole kiirustanud. See on mu viies plaat ning kõiki neid olen teinud hoolega, panustanud sinna aega ja hinge nii palju kui võimalik. See on ehk seotud Võrumaale kolimisega, aga kui hakkasin seda plaati jaanuaris salvestama, siis laulud lihtsalt tulid järjest. Ühes Vaiko Epliku laulus on öeldud, et laulud on metsa ääres reas – mine ja korja. Natuke sama tunne. Praegu on see laine, et laulud tulevad ja selle laine peal tuleb sõuda.

Kas «laulude tulek» on ka aastaaegadega seotud?

Väga ei ole. Eks ma seda plaati rohkem talvel ja varakevadel tegin, kui kontserte on vähem. Kui hakkasin plaati tegema, olid mul alles pooled lood olemas. Teised tegin salvestuse käigus. Näiteks «Mõtsavele mäng». Uurisin metsavendade teemat, mõtlesin, et oleks lahe sellest kunagi laul teha, ja järgmine nädal – prauhti! – oli laul kohal.

Teeme seda intervjuud kirjakeeles, aga teie eestikeelseid lood kõlavad võrukeelsete kõrval pisut võõralt. On see paratamatu, et peate eestikeelseid lugusid tegema, et raadio rohkem mängiks?

Ei, seda küll keegi ei nõua. See, et nad tunduvad sulle võõrad, tuleb sinust endast. Sa seostad end rohkem võrukeelsete lugudega ja sulle tunduvad need omasemad. Olen pärit kakskeelsest lapsepõlvest ja seetõttu on ka minu lood kakskeelsed. Minu elus on nii võru kui eesti keel mõlemad tähtsad. Võib-olla vabamalt väljendan ennast eesti keeles, samas võru keel on midagi omast, mida toetab ka loodus siin ümber.

Millest ja kellest uuel plaadil laulate?

Oma maailmast. «Ilmamõtsan» tuleb võrukeelsest sõnast «ilmalaan». Ilmamõts on maailm võrokese perspektiivist, aga ilm ei ole ainult maailm, vaid ka siseilm, ühe võrokese siseilm.

Võrokese elutunnetus on väga tihedalt metsaga seotud. Selle kandi rahvas läheb sügisel metsa seenele ja marjule, kuremarjule. Võrumaa meestel on isiklik suhe oma metsaga, nad tunnevad igat oma puud metsas. Võrumaa ongi mets.

Metsaga on viimasel ajal segased lood. Mõni arvab, et raiutakse liiga palju, teine jälle, et vähe. Kui palju jälgite, mis ümberringi toimub, poliitikat – kõike, mis muusikast väljapoole jääb?

Kui päris ausalt ütlen, siis üsna vähe. Metsateemat olen küll jälginud, aga üldiselt kõik meediavaht, mis mullitab ... Aega on alati vähe ja tuleb valida, mille peale sa seda kulutad. Mu teinepool jälgib uudiseid ja põhimõtteliselt kõige olulisemad uudised saad sa teada küla pealt.

Aeg-ajalt kutsutakse Riigikokku esinema mõni näitleja, kes peab edasi andma sõnumi, mis poliitiku ettekandes ei kanna välja. Olete vahepeal tundnud, et tahaks ka midagi öelda?

Arvan, et kõik, mis ma öelda tahan, on minu muusikas. Loomulikult muretsen mingite teemade pärast, kas või seesama mets või hõimurahvaste olukord sügaval Venemaal. Me kõik oleme seotud. Kui ostame Lukoilist bensiini, siis kaudselt kirjutame alla neenetsite, metsaneenetsite elukorralduse hävitamisele, sest nad jäävad nafta puurkaevudele ette.

Tunnete endas missiooni seista ugrilaste eest?

Mingil määral küll. Ma ei tunne, et saaksin kõigi hõimurahvaste nimel rääkida, aga saan põimida vihjeid ja viiteid oma lauludesse. Eelkõige seisan ma võrokeste, võru keele ja Võrumaa väärtustamise eest. Kuidas teha nii, et moodne elu ja pärimuskultuur saaksid koos toimida? Et pärimuskultuur oleks elus traditsioon. Kas või ristipuude komme Võrumaal, mis on kogu maailmas ainulaadne. No kui paljud võrokesed seda teavad või praktiseerivad?

Olete nüüd ringiga Võrumaale Haki külla tagasi jõudnud?

Olen elanud Tartus, Viljandis, Tallinnas, Helsingis – kõik need kohad on mingil hetkel minu koduks olnud. Aga ühel hetkel saabus äratundmine, et mul on tegelikult ainult üks kodu ja see on siin Võrumaal. See koht on loodud mitu põlve enne mind ja see maja ei ole mitte kunagi olnud mahajäetud. Mulle tundus vastuvõetamatu, et see maja peaks minu pärast tühjaks jääma. Mina ei saa olla see, kes järjepidevuse katkestab.

Teine põhjus oli lihtsalt see, et mingil hetkel tekib linnaelust küllastus. Vabadus, et astud õue ega pea muretsema, et auto varvastest üle sõidab – need on väärtused, mille äratundmiseks on vaja see ring läbi teha.

Võrumaa kohta öeldakse, et siin on hea pensionipõlve veeta.

Ah soo, sellest ei tea ma midagi (naerab). Kindlasti on siin hea ka pensionipõlve veeta. Minu jaoks on see praegu ideaalne koht. Mu elu on nagunii seotud linnadega – kontserte annan linnades, reisin palju ringi. Miks peaksin siis ka vaba aja veetma linnas? Siin on mul võimalus jõudu koguda ja Võrumaas on nii palju väge.

Tihtilugu müüakse talukohad maha ja ostetakse kahetoaline korter kuhugi Annelinna.

Ma ei ütle, et kõik peavad maale kolima. Inimene peab ise selle ära tundma. Maal pead rohkem pingutama – siin pole mugavusi ja igapäevaelu peale läheb rohkem auru. Samas ma ei ütle, et mu elu nüüd niivõrd erineks sellest, mis linnas on. Kui sul lehma pole, saad ka ära käia.

Mis muusik Mari Kalkunist edasi saab? Tuurile minek?

Põnevad ajad on algamas. Järgmisel aastal on Saksamaal mitu kontserti tulemas. Jaapanis osalen järgmisel aastal Eesti muusika festivali korraldamisel ja ka «Ilmamõtsan» ilmub Jaapani versioonina. Huvi maailmas sellise muusika vastu kasvab. Tuleb rohkem pakkumisi ja minu asi on leida tasakaal Võrumaal oleku, loomingu ja ringituuritamise vahel.

Väga tähtis on välismaal võimalikult palju kontserte anda – nii see teadmine meie muusikast levib. Kontserte andes räägin Võrumaast, Eestist, meie loodusest. Harvad pole juhtumid, et mõni on mulle Facebooki hiljem kirjutanud, et nad tulidki Eestisse seda maad vaatama. Jaapanlased, need on eriti hullud – kui nemad millestki vaimustuvad, siis täielikult.

MARI KALKUN

Sündinud 1. aprillil 1986.

Õppinud Tallinna muusikaakadeemias ja vahetusüliõpilasena Sibeliuse akadeemias laulmist.

Viljandi kultuuriakadeemias lõpetanud pärimusmuusika magistriõppe.

Alates 2009. aastast tegutseb vabakutselise muusikuna.

Albumid

2007 «Üü tulõk»

2010 «Vihmakõnõ»

2015 «Tii ilo» (Mari Kalkun ja Runorun)

2015 «Upa-upa ubinakõnõ» (Mari Kalkun, Tuulikki Bartosik ja Ramo Teder alias Pastacas)

2017 «Ilmamõtsan»

Allikas: Vikipeedia

Tagasi üles