Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Arvamus: Eesti maakonnad seisavad teelahkmel: olla või mitte olla?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Peeter Aas | FOTO: Erakogu

Möödunud sajandi viimase kümnendi algul rajoonide täitevkomiteedest loodud maavalitsuste eluiga hakkab otsa saama. Suure tõenäosusega ootab peagi sama saatus ka sama vanu uusmaakondi.

Eesti viimase kolme kümnendi üks menuteemasid, halduskorraldus ja selle areng, on jõudnud omamoodi revolutsioonilise situatsioonini. Tarvis on sisulisi reforme. Vananenud ja arengut pidurdavad (omandi-)suhted, seadused ja institutsioonid on vaja asendada arengut toetavate uutega. Kuid kuidas?

Üks eeldus selleks on laiem arusaamine, miks ja kuidas tänase olukorrani oleme jõudnud. Kas tupikusse sattumine on tingitud «iseenda tarkusest» või on kogu süsteem vana ja vigane?

Avalöök senini igihaljale reformile anti 1989. aastal, kui tollane Eesti NSV Ülemnõukogu võttis vastu seaduse «Haldusreformi läbiviimisest Eesti NSVs».  Sellega seati eesmärgiks rahvavõimu vabariigisisene detsentraliseerimine omavalitsuslikule juhtimistasandile ja riikliku ning omavalitsusliku juhtimise eristamine.

Sellega võeti suund riigile, kus ei ole autonoomseid haldusüksusi ja kogu võim on keskvalitsuse käes. Üleminekuperioodi lõpetas 1994. aasta algul jõustunud kohaliku omavalitsuse korralduse seadus ja sellega koos lõplik üleminek ühele omavalitsustasandile. Samuti maakogude kaotamine sama aasta lõpus.

Selle aja kõige olulisem poliitiline otsus oli aga Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmine. Sõna «maakond» selles ei ole. Mingil määral sai maakond uue sisu 1995. aasta algul vastu võetud «Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusega». Selle järgi teostatakse maakondades vaid riiklikku haldamist ja seda teevad maavanemad ning valitsusasutused.

Sama seaduse järgmine lause kinnitab, et omavalitsuslikku haldamist teostataks valdades ja linnades ning sellega on riigi ja omavalitsuste vaheline tegutsemise piir paika pandud. Omavalitsus toimetab keskvalitsuse ette antud piirides ja oma territooriumil omaette. Maakonnal omavalitsuslikku staatust ei ole ja siin on riigi mängumaa.

Kaudne side on valdadel ja linnadel nendega eraõiguslike MTÜde vormis omavalitsusliitude kaudu.

Nende kaudu aga omavalitsuste ülesandeid täita ei saa. Omamoodi punkti pani riigi ja omavalitsuste ülesannete eraldumisele maakondades 2005. aasta vabariigi valitsuse määrus, millega seaduse jõudu omavate arengustrateegiate hulgast kaotati maakonna arengukava.

Kui siia lisada maavalitsuste muutumine riikliku võimu asjatuks vahelüliks, maavanemate institutsiooni politiseerumine ja põhimõte, et valitsusasutused põhinevad ainujuhtimisel, seisamegi täna kukalt kratsides keset miinivälja. Ei julge ega saa suurt midagi teha. Samas, kaua sa niimoodi ikka paigal saad püsida?

Kuidas miiniväljalt pääseda? Raske öelda. Maavanemate ja maavalitsuste roll senisel kujul ongi täidetud. Haldusreform oli nendele üle hulga aja üks päris konkreetne tegevus. Pealegi on tegelik lõpp käes ja suur osa maavanemaid parematele jahimaadele purjetanud.

Kuidas aga toimida maakondadega? Ootused nende säilimiseks on ju reaalselt olemas. Kas nii rahval kui ka poliitikutel, on iseasi.

Maakondade säilimise vajaduse käsitlemisel on seni peamine argument ajalooline järjepidevus ja identiteet. Ühine väärtussüsteem ehk kultuur. Oma olemuselt on need kogukondade ja omavalitsuste kesksed nähtused. Riigi kohus on siin aidata süsteemi luua. Kohalikke eesmärke ja tegevusi tervikuks lõimida.

Seni ehk kõige olulisem maakondade ja maavalitsuste funktsioon peitub märksõna «planeeringud» all. See on omavalitsusüleste huvide väljaselgitamine ning riiklike ja kohalike arenguvajaduste ja huvide väljaselgitamine.

Kuid kas see peab ilmtingimata olema riiklik ülesanne? Ehk võiks see funktsioon liikuda hoopis omavalitsuste koostöö valdkonnaks? Selle järgi on ka reaalne vajadus, kuid praegune seadusandlus seda ei võimalda. Samas, seadused on inimeste teenistuses ja neid ka teevad inimesed.

Seega on kõigepealt vaja avalik-õiguslikke omavalitsuste ühendusi. See on põhimõtteliselt ka praegu hea tahtmise puhul tehtav. Järgmisena tuleb luua uued omavalitsusliku staatusega maakonnad.

Paljudes meie naaberriikides, näiteks Soomes, on ju selliste ülesannetega maakonnad olemas ja saanud kogu riigi märkimisväärseks arengueelduseks. Nende kogemusel on lisaks eespool käsitletule ülesannete hulgas Euroopa Liidu regionaalsed koostööprojektid, elukestev õpe, seoste loomine kõrghariduse ja teadusega ning muu sarnane. Miks me ei võiks oma eripära ja traditsiooni arvestades sama teed minna?

Tõsi, meie niinimetatud maakonnad on selleks lootusetult pisikesed. Kui aga luua suuremad? Näiteks Lõuna-Eesti maakond, kuhu kuuluvad Valga, Võru, Põlva; Tartu ja Jõgeva niinimetatud maakonnad ning Tartu linn.

See kooslus saab juba oma suuruselt ja sisult olla ka Euroopa Liidu regioonide rahvusvahelise koostöövõrgustiku subjekt. Mis sest, et selleks tuleb muuta põhiseadust, viia sellesse maakonna kui teise tasandi omavalitsuse mõiste.

Tõsi, see võtab rohkem aega kui üks valimisperiood, kuid annab kindlasti Eestile nüüdisaegsema näo, rohkem avatust ja arengueeldusi. Vaid omavalitsuste reform – loodetavasti jätkuv ja üha sisulisemaks muutuv – seda kindlasti omaette ei suuda.

Maakonnad – olla või mitte olla? Selle küsimuse üle on vaja kiiresti tõsiselt mõelda. Ka võimalikult aega viitmata ja mõtestatult tegutseda. Probleemide ringi ripakile jätmine on kuritegelik. Seda nii ajaloolise järjepidevuse kui ka nüüdisaegse riigikorralduse seisukohalt.

Tagasi üles