Arved Breidaks: ka väike vägivald pole okei

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Arved Breidaks.

FOTO: Arvo Meeks

Kuula artiklit

Mitu riigikogu liiget avaldas esmaspäeval sotsiaalmeedias, et pärast Indrek Tarandi kallal vägivalla kasutamist on neil hirm. Hirm, et Eesti poliitika on vajumas tasemele, kus piirid lubatu ja lubamatu vahel hägustuvad, et viimaks kaduda.

Küsimus pole selles, kelle kallal ja millistel asjaoludel Lossi platsil vägivalda kasutati. Fakt on, et Eesti parlamendi ees rünnati poliitilist seisukohta väljendanud poliitikut. Tegemist on punktiga, kus demokraatlikku riigikorda kalliks pidavad inimesed peaksid kui mitte häirekella, siis vähemasti mõnd kellukest helistama.

Esmaspäevases Lõuna-Eesti Postimehes ilmus (pere)vägivalla teemal intervjuu Kagu politseijaoskonna juhi Helmer Hallikuga, kes muu hulgas lausus: «Meile räägitakse palju sellest, et lapsele natukene rihma anda on okei. Aga tegelikult õpib laps sellest hoopis, et vägivald lahendab probleeme. Need teadmised võetakse kodust ellu kaasa.»

EKRE mehed, kellel esmaspäeva ennelõunal närvid üles ütlesid ja kes miitingul püünele pürginud Tarandi sealt alla käpuli tõukasid, talitasid just sellise mõtteviisi kohaselt: väike nahatäis ei tohiks ju kellelegi midagi halba teha!

Vägivald näitab ei midagi rohkemat kui vägivallatseja nõrkust ja oskamatust olukorda muul moel lahendada. Sõnad saavad otsa, vahkviha vallutab meeled ja inimene kaotab kontrolli. Tüüpilisele vägivallatsejale kohaselt asusid EKRE toetajad toimunut sotsiaalmeedias õigustama: Tarand ju provotseeris! Mis ta siis tuli meie õue peale kaklema! Ka naisel silma siniseks löönud mehel on tihtilugu selgitus: naine ise provotseeris.

Vägivald näitab ei midagi rohkemat kui vägivallatseja nõrkust.

EKRE on andnud võimaluse teha sissevaade ühiskonda, kus idee on inimesest tähtsam. Algas see üsna süütuna näiva nõudmisega näidata mustale ust. Nüüd oleme olukorras, kus poliitilise oponendi mõnitamine ja talle karjas kallaleminek on reaalsus. Kuhu edasi?

Vägivallatsejale piiride seadmiseks tuleb esmalt lahti saada hirmust. Ei tohi pilku kõrvale keerata, sest nagu ütleb Kagu politseijuht Hallik, pole vägivald kellegi eraasi. Kui endal mütsi silmile tõmbame ja rusikavõimu sallime, saab see meid kõiki ükskord kätte.

Meetodeid vägivallatseja ohjeldamiseks on erinevaid, alustades näiteks viharavist või psühholoogi juurde saatmisest. Kuid veelgi olulisem on, et Eesti erakondade liidrid võtaksid juhtunu asjus kiiresti selge hoiaku mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Korraldatagu näiteks poliitiliste liidrite ühine marss, et manifesteerida: vägivald ei ole Eesti ühiskonnas okei. Isegi mitte väike vägivald.

Tagasi üles