Jaan Rapp: eetilist kampaaniat palun!

Jaan Rapp. Foto: Arvo Meeks

Raske on üheselt määratleda, millal üks või teine valimiskampaania Eestis algab või lõpeb. Vahepeal jääb mulje, et meil on pidev valimiskampaania. Mõne poliitmaastikul aktiivse inimese näopildid ripuvad pea kogu aeg kuskil seinal või vaatavad vastu treilerilt, mis justkui kogemata kuskile parklasse või tänava äärde jäetud. Otseselt valima küll ei kutsuta, aga oma näo ja nimega ollakse pildis.

Tegelikult peaks inimese eest kõnelema eelkõige tema teod, mitte vaid nimi ja kandidaadi number. Samas on ka 40 päeva enne valimisi algav poliitilise välireklaami keeld kaheldava väärtusega. Igasuguste keeldudega on see halb asi, et nutikad inimesed asuvad kohe otsima võimalusi nendest mööda minna. Me kõik mäletame ju K-kohukesi ja justkui spordiüritustele kutsuvaid plakateid.

Pigem võiks nõuetele vastav poliitiline välireklaam olla üleval kas või veel valimispäevalgi. Tark inimene aga ei tee otsust mitte selle põhjal, kui suur on kellegi plakat või kui kena sealt vastu vaatav kandidaat. Tema jälgib meedias lahti rulluvaid debatte ning hoiab end ühe või teise ühiskondlikult aktiivse inimese seisukohtadega kursis pidevalt.

Veider on seegi, kui mõni kandidaat saab «juhuslikult» mõni kuu enne valimisi millegi tähelepanuväärsega hakkama.

Tegus inimene hoolitseb selle eest, et võimalikud valijad tema tegevusega kursis oleksid. Mitte ei aktiveeru kuu või kaks enne valimisi, hakates siis ühtäkki oma arvamuslugudega ajalehetoimetust pommitama. Milline oli aga tema arvamus ühes või teises küsimuses näiteks pool aastat või aasta enne valimisi, jääb pahatihti selgusetuks.

Veider on seegi, kui mõni kandidaat saab «juhuslikult» mõni kuu enne valimisi millegi tähelepanuväärsega hakkama. Näiteks avaldab raamatu. Ja kui meedia konksu alla ei neela ning uudisteose kajastamisel suurt agarust üles ei näita, ollakse veel pahane ka.

Meedial ongi valimiste ja nendel kandideerijate tegude kajastamisel äärmiselt vastutusrikas roll. Tuleb jälgida, et kandidaadid võimalikult võrdses mahus sõna saaksid ja valijatel samas nende kõigi kohta hädavajalik info olemas oleks. Ajakirjanduslik sisu ja valimisreklaam peavad selgelt eristatavad olema.

Lubamatud on diilid erakondadega, mille kohaselt lugejale olulise info nii-öelda eksklusiivne jagamine ajalehele tähendab erakonnale ka soodsamaid reklaamitingimusi. Paraku on meie ajaleheni jõudnud info, et selliseid tehinguid on üritatud vähemalt Lõuna-Eestis sõlmida. Eestis on ajakirjandusvabadus ja tegu on ajakirjanduseetika rikkumisega.