Arved Breidaks: kirg ja lootus Lõuna-Eestis
/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
11. märts 2019, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/10/11855890t1h992e.jpg)
Kagu-Eesti inimesed said eelmisel nädalal natuke hurjutada, et valijad siin populismi võrdkujuks olevat EKREt kõige rohkem eelistasid. Kohati tunti kerge üleolekuvarjundiga kaasagi, et maarahvas jälle justkui millestki aru ei saanud ja koguni valesti valis.
Konkurentide lootus, et kuna EKRE-l pole nimekirjas üleliia palju superstaare, jääb nende tegelik tulemus prognoosist nigelamaks, Võru, Valga ja Põlvamaa ringkonnas tõeks ei osutunud. Tähekombinatsioon EKRE on viimase nelja aastaga inimeste teadvuses sedavõrd tugevalt juurdunud ja sütitanud nii palju poolehoidjaid, et kui kandidaatide seas leidunuks mees nimega Mart Ekre, võinuks ta loota ka isikumandaadile.
Nii tuligi valimispäeval Võrumaalt teateid valijatest, kes ei leidnud jaoskonna seinal olevatest nimekirjades EKRE kandidaate. Pika pusimisega selgus, et peitutud on ühisnimetaja «Eestimaa Konservatiivne Rahvaerakond» taha.
Kui kandidaatide seas leidunuks mees nimega Mart Ekre, võinuks ta loota ka isikumandaadile.
Konservatiivide menu Kagu-Eestis on põhjendatud piirkonna majandusliku mahajäämusega ja võimuparteide vähese võimega selgitada, miks olukord selline on. Ent see on vaid osaliselt õige. Noored, kellele rasvased välismaa tööturud on valla, ei hääleta EKRE poolt lootuses paremale tulevikule oma hajakülas, vaid kuna EKRE on punk. Polegi väga vahet, mida nad räägivad, aga vähemalt on huvitav, kuidas kõik saab konkreetselt paika pandud.
On ka inimesi, kes soovivad anda neile võimaluse «midagi muuta». Nagu 1992. aasta riigikogu valimistel lootis Kagu-Eestis 16 904 inimest Jüri Toomepuule häält andes, et see Eesti uueks looks, 1995. aastal lootis aga juba 17 189 inimest Arnold Rüütlile, et see vana elu tagasi tooks.
Vahepeal on pandud lootusi Ivari Padarile ja Valdo Randperele ning siis uuesti Ivari Padarile, kuid kirg kadus poliitikast 1990. aastatega. Poliitikud muutusid profiks ja valijad olid justkui kliendid, kelle asi on kogu spektaakel kinni maksta. Aga mis elu see on, kui leiba küll jätkub, aga tsirkust pole niigi palju, et üks kloun teist tordiga tabaks?
Millist elu EKRE meile täpselt pakub, pole esialgu väga palju teada, aga kindlasti tuleks see välja selgitada. Tuhanded Kagu-Eesti ja Pärnumaa inimesed usuvad, et neist võiks riigivõimu juures abi olla. EKRE-le häält andes ei käitunud maarahvas mitte valesti, nagu haritud härradele võib paista, vaid tegi ära vajaliku töö, et kõvahäälsed kõiketeadjad viimaks end päriselus tõestada saaksid.