Kriis juurteni välja

Arved Breidaks Foto: Arvo Meeks

Suvisel lämbel pärastlõunal silmapiirile kogunevad tumedad pilved ennustavad peatselt puhkevat äikesetormi, kuid ikkagi sunnib läheduses puusse raksav välk ehmatusest pead õlgade vahele tõmbama. Koroonaviirusega kaasa tulnud eriolukorda võis ju samuti ennustada, kuid kriis ei oleks kriis, kui see kulgeks tervenisti etteaimatavalt ja valutult.

Tagantjärele tarku tuleb praegu iga päevaga juurde, kes näivad täpselt teadvat, kuidas võimud oleksid pidanud kaks nädalat tagasi talitama. Ent see on hetkel kasutu targutamine. Kui maja põleb, on tuleohutuseteemalised arutelud asjatud – kahjutuld tuleb kustutada.

Koroonakriis raputab Eestit palju tugevamalt kui kümnenditagune majanduslangus. Tollal põhjustas tagasilanguse inimlik ahnus ja ülemäärane võlgu elamine, kuid praegu on käed külge löödud ühiskonna alustaladele ja tuleb kogu hingest loota, et need peavad vastu.

Vaba liikumine on Euroopas tugevalt piiratud, mis Eesti-suguses väikeriigis mõjub eriti ängistavalt. Kogunemised on keelatud ja kõlavad üleskutsed takistada inimeste liikumist ka riigisiseselt, kehtestada teatud kellaaegadeks liikumiskeeld ning rakendada elektroonilisi jälgimisseadmeid inimeste puhul, kes on mõistetud kodusesse karantiini.

Kõik on käinud kiiresti ja riik, milles elame praegu, erineb oluliselt sellest, milline ta oli veel nädal tagasi. Oleme ilma jäänud olulistest vabadustest, mida noored on pidanud sama loomulikuks kui internet.

Kui maja põleb, on tuleohutuseteemalised arutelud asjatud.

Olen kaugel sellest, et alahinnata viiruse ohtlikkust. Ka ajutised piirangud on kahtlemata vajalikud. Ent samas teeb mind ettevaatlikuks inimeste innukus nõuda veelgi rangemate kitsenduste kehtestamist. Kas me viirusetõrjet tehes ei lõhu ära terve põlvkonna jooksul ehitatud vaba ühiskonda sellisena nagu me teda märtsi alguseni tundsime? Vabaduste piiramine käib alati lihtsamalt kui nende väljavõitlemine. Rooma keiser Augustus mäletatavasti soovis kogu hingest taastada vabariiki, aga ei leidnud oma 41 valitsemisaasta jooksul selleks ühtegi sobivat hetke.

Eriolukord saab Eestis loodetavasti läbi 1. mail, kuid kriis ilmselgelt mitte. Majandus on pandud otsekui rong hädapiduriga seisma, kuid selle taas liikuma saamine võtab aega.

On tõenäoline, et ärkame sellest halvast unenäost palju kõrgemate müüridega maailma, kus nii inimeste kui kaupade ja teenuste vaba liikumist piiratakse ulatuses, mida me pole ammu ja nooremad mitte kunagi kogenud.