Katre Kikkas on jutukas tüdruk, kes juba lasteaias käies tahtis lõunauinaku ajal kangesti ülemise-nari-naabrile anekdoote rääkida. Too poiss, tulevane klassivend, polnud kahjuks asjaga päri. Oma rääkimishimu pole Katre aga kuhugi kaotanud. Selle vahega, et nüüd tuleb tal päris tõsistel teemadel sõna võtta.
Ühes tuntud suhtlusportaalis pl2ral2raleenu kasutajanime all kontot omav 16aastane Katre on tõesti jutukas – mõtleb kiiresti ja ütleb ka, vastuseid temalt kaua oodata ei tule. Võib ette kujutada, et kui tema on seltskonnas, siis selles juba piinlikku vaikust ei teki.
Tänavu kevadest kuulub äsja Tsirguliina keskkoolis 10. klassiga ühele poole saanud neiu Eesti Õpilasesinduste Liidu (EÕEL) juhatusse, juhtides selle tööd projektide valdkonnas.
Keegi ei sunni
«Esmakordselt on nii, et juhatuses pole ühtki liiget Tallinnast,» on noorsooaktivist uhke. «Tallinn ei kandideerinudki!» Uhkuseks annab aga eelkõige põhjust, et Valgamaa on organisatsiooni südames esindatud koguni kahe liikmega ja vägagi muljetavaldavalt – juhatuse esimees on Paluperast pärit tüdruk Deivi Sarapson.
Esimest korda võttis Katre EÕELi üldkoosolekust osa 2006. aasta sügisel. Tsirguliina keskkool on nimelt liidu liige ja Katre alates 7. klassist kooli õpilasesinduses. 9. klassi algul kuulis ta, et kaks esindajat on oodatud üldkoosolekule.
Pole raske arvata, et tema oli üks nendest. Tegutsemine noorte esindajana üleriigilisel tasandil hakkas talle kohe meeldima.
Et temast juhatuse liige sai, pole ka mingi üllatus, sest oma jutu järgi oli ta ennegi liidus aktiivne olnud, aidates muuhulgas korraldada kaks korda aastas toimuvaid üldkoosolekuid.
«Miks ma seda teen? Pealtnäha tundub jah, et see on selline formaalne tegevus, paberitöö ja nii,» räägib tütarlaps. «Algul tundus mullegi, et EÕELi juhatus on midagi kõrget ja kauget – tegelikult on see hästi käegakatsutav ja tähtis. Annab noortele võimaluse midagi muuta. Ja ega keegi mind sunni!»
EÕELis ollakse näiteks seda meelt, et riigieksamid tuleks ära kaotada või muuta need vabatahtlikeks. Ühe liidu visiooni järgi võiks koolides olla küpsuseksamid ja kõrgkoolides igas oma sisseastumiseksamid. Vastav ettepanek on esitatud ka Riigikogule.
Koostöös poliitikauuringute keskusega Praxis uuritakse õpilastelt, milliseid tabeleid nemad praeguste igasuviste riigieksamitulemuste omade kõrvale tahaksid. Samuti seda, kuidas on koolides lood heaoluga, millised on meeleolud.
Katre sõnul on liidul väga head suhted haridus- ja teadusministeeriumiga, sõpru ja toetajaid on teisigi.
Uue juhatuse aastane ametiaeg algas 1. mail. Suvel läheb lahti projektide ettevalmistamine, sügisel need käivituvad. Tsirguliina neiu ülesanne on vastutada, et liidu kõik projektid toimiks ja oleks olemas tegus meeskond.
Katre Kikkas loodab, et tulevikus võib teda ennastki projektijuhi rollist leida. Praeguses rollis aga kasutab ta kõiki võimalusi, et liidu tegemisi reklaamida. Ta teab juba, et Valgamaaltki on uusi koole organisatsiooniga liitumas.
«Selle aasta konkreetne eesmärk on saada uusi kogemusi,» ütles linalakk neiu, lisades, et kardab veidi puudumiste pärast, mis nüüd koolielus sagedamini ette hakkavad tulema.
Eelmise juhatuse esimees on talle rääkinud, et käis vahepeal koolis vaid kontrolltöid tegemas. Samas on nüüd juhatus suurem – senise nelja asemel seitsmeliikmeline – sellevõrra peaks praegustel liikmetel kergem olema.
Päev enne juhatuseliikme lepingu sõlmimist sai ta teada, et amet toob kaasa ka väikese teenistuse – tuhat krooni kuu jooksul brutos. Ennekõike on see muidugi bussiraha katteks. Katrel veab, sest ka koduvald pooldab tema tegevust, toetades 500 krooniga kuus.
Koolitöö pole kümnenda klassi lõpetanul siiani kannatanud. Hinded on tal korras ja olümpiaadidel käib ka, saavutades häid kohti. Viimasest õppeaastast on tal parima saavutusena ette näidata jagatud teine-kolmas koht eesti keele olümpiaadil. Eesti keel ja kirjandus ongi ained, mida õppur vastuseks küsimusele lemmikute kohta esimestena nimetab.
Tänavusel Kirjandusraali loominguvõistlusel, kus valida sai nelja kirjaniku hulgast, tegi Katre esitluse Doris Karevast. Temagi töö osutus väljavalituks ja tuli seega teises voorus ka ette kanda.
Tulemuseks kolmas koht, seejuures oli Tsirguliina neiu ainuke, kes tööga üksi maha sai. Teised olid ikka kolmekesi, nagu ka lubatud oli. Kirjanike liidu eripreemia pälvis ta muuhulgas ka.
Pole mõtet lohakalt teha
Asjataja on praegune noorteliider olnud lasteaiast saati. Too algul mainitud lugu anekdootidega oli täpsemalt lahti rääkides selline, et tirtsul oli lausa raamat kaasas, kust neid lugeda. Aga naaber tahtis hoopis magada. Katrele see tegevus ei meeldinud. Ta oleks tahtnud igasuguseid muid asju teha, ent mitte üksi.
Üksi mängida ta ei osanud ega tahtnud. Kuna vanaema elas vaevalt saja meetri kaugusel, polnud harvad juhused, kui ta lippas lõunauinaku ajal hoopis sinna. Lasteaias käiski ta tegelikult vähe – algul mõnda aega, siis tuli vahe sisse, ja enne kooli taas poolteist aastat.
Hulk aega hiljem oli tal periood, kui lõunauinak juba meeltmööda tegevusena tundus, aga siis polnud seda enam võimalik harrastada.
Tüdrukule on tähelepanu kogu aeg meeldinud – ta armastab laulda, tantsida, näidelda, laval esineda. Tsirguliina keskkool on aastaid silma paistnud tugevate, nii Eestis kui välismaal loorbereid lõiganud õpilasfirmadega. Katrel oli juba esimeste taoliste tegutsemise ajal võimalus oma väike nina «suurte» tegemistesse pista.
«Alguses muidugi lollitasin rohkem ja pigem mängisin,» seletab ta. «Aga mulle nii väga meeldisid need vupid. Ja kõik olid minuga harjunud, mina aga tundsin end kui omavanuste hulgas. Kõige vahvam oligi see, et sai suurematega koos midagi teha.»
Vupid olid ühe õpilasfirma toodang, sellised pisikesed ümarad karvased erksavärvilised olevused, mis laual või riiulis silma rõõmustasid. Eriti olid levinud kleepsuga vupid, mis üldjuhul arvutitel ja monitoridel uhkeldasid.
Kui ta töövõtted selgeks oli õppinud, usaldati tema hooleks õpilasfirmas nii mõnedki «lõigud tootmisliinil», näiteks tundlakeste panek. Siis tuli aeg, kui ta juba ametlikult tegijate hulgas oli. Lõppenud õppeaastalgi oli mõte kooliettevõte luua, kahjuks nappis aga aega.
Neiu üks põhimõtteid on nimelt, et pole mõtet lohakalt teha ja kui midagi ette võtta, siis ainult täie pühendumisega
Tahaks veel mängida ...
Võib arvata, et pühendumist on temas ka siis, kui temast aastate pärast muusikaõpetaja saab. Ses suhtes on Katrel nimelt pilt selge – amet selgeks ja tagasi Tsirguliina keskkooli.
Ehkki EÕELis on arvukalt neid, kes end tulevikus äri tegemas või poliitikuleiba teenimas näevad, pole aktivisti mõtted tema enda kinnitusel neis suundades viimasel ajal liikunud.
Praegu on tema jaoks kerge šokk isegi teadmine, et soovitud eriala õppimiseks peab ta Tallinna-elu elama hakkama. Jah, sõidab ta ju praegugi pealinna vahet ja mitte vähe, kuid elada ta seal ei taha: «Need viis aastat tuleb lihtsalt ära kannatada.»
Tegelikult on nii, et ka Viljandis saab muusikaõpetajaks õppida, kuid seal olevat erialal lisaks kirikumuusika nüanss.
«Igal esmaspäeval käisin Valgas lauluringis,» toob ta näite seotusest muusikaga lõppenud õppeaastal. Sellega puutub loomulikult kokku ka pidudel. Noorte hulgas epideemia ulatuse võtnud joomaprobleemid on neiu enda kinnitusel talle võõrad. «Ei taha joomisega mentidele vahele jääda,» põhjendas ta resoluutselt.
Noorsootööd tahab ta kunagi ka teha – kui õpetajakutse käes. On tal ju olemas suurepärased eeskujud – Tõlliste avatud noortekeskuse käivitanud Marek Mekk ja keskuses nüüdseks ohjad haaranud Sigrit Säinas. Noortega saaks tegelda küll spetsiaalse haridusetagi, ent siiski on tal plaanis ala õppida.
Asjaolu, et noorsootööd Eestis piisavalt ei hinnata ning töötajad on alatasustatud või teevad seda lausa missioonitundest ja tasuta, Katret ei heiduta. Ta loodab, et EÕEL saab selleski küsimuses midagi ära teha.
«Tegelikult ei tahaks üldse suur olla,» mõtiskleb tüdruk, pidamata silmas oma väikest kasvu, mis on 1.56. Sellega on ta rahul. Pigem nostalgitseb lapsepõlve teemal, mis juba täiskasvanueale kätt ulatamas. «Tahaksin veel mängida ja et poleks muresid.»
Ajakulgu on ta hästi tajunud nii noortekeskust külastanute kui lähisugulaste laste juures. «Paljud lapsed, kellega omal ajal noortekas mängisin, on juba 13 ja nii suureks kasvanud. Nii imelik on mõelda ...»
Lähisugulastest rääkides ei saa neiu üle ega ümber aga vennast, kelle abiga sai Katrest juba kaheaastaselt tädi. Vennapoeg on nüüd juba 14 ja temast peajagu pikem. Aga noor tädi on ta koguni seitsmele lapsele. Selle üle ei tasu ka eriti imestada, teades, et Katrel on õde ja kaks venda.
Suvel tööle ei lähe
Katre Kikkas tahab, teeb ja jõuab. Nagu paljud teised temasugused, mõtleb seegi noor inimene, et ööpäevas võiks olla rohkem kui 24 tundi.
Kui nii tõepoolest oleks, osaleks ta ehk isegi veel kodutütarde tegemistes. Sellesse seltskonda sattus ta oma sõnul kogemata.
Tuttavad tüdrukud valmistusid järjekordseks laagriks ja õppisid sõlmede tegemist ning kutsusid tedagi osa võtma. Kutsutu tegi sõlmed endale selgeks, läks kohale ja osales. Meeldis ja pealegi läks hästi – ettevõtmine päädis preemiareisiga Tallinna.
Muust spordist rääkides tulevat ta tugitoolispordigagi hästi toime, samuti mäesuusatamisega, mida koos venna perega harrastab.
Katre teab, et paljud tema eakaaslased otsivad suveks tööd ja mõned ka leiavad. Tema puhul on lugu vastupidine – ta on seisukohal, et seda jõuab elu jooksul teha küll ja rohkemgi.
------------------------------------
KATRE KIKKAS ON:
võtnud nõuks, et kannab prille, sest nii paistab targem välja. Tegelikult on prillidega nii, et neid nagu on vaja ja nagu pole ka – näeb ta ju nendetagi.
hammustanud sõrmest hambaarsti. Kartuses, et tohter teeb haiget. Ei teinud ...
käinud paljajalu linnatänavail. Ka Tallinnas. Nii kuiva ilma kui vihmaga. Vihmaga on see isegi ju praktiline – säästab jalavarje.
söönud kuumtöötlemata kujul mannat, kaerahelbeid, kalapulki ja pelmeene. Teeb seda mõnikord praegugi.
esitanud Laulukarussellil laulu, milles puudub r-täht. Ta nimelt põristab seda.
kraavipõhjas koju roomanud. Ei-ei, ta polnud alkoholiga liialdanud. Hoidis hoopis targu teel liikuvate autode vaatevälja sattumast, sest kell oli palju ja temal vanust veidi vähem, kui sel kellaajal liikumiseks vaja oli. Ja kes ütleb, et mõnes autos poleks võinud olla korravalvurid? Õnneks polnud kodutee pikk ...
---------------------------------
Marek Mekk, koolitaja ja noorsootöötaja
«Mul on suur lootus, et see tüdruk tuleb pärast õpinguid Valgamaale tagasi. Sellised ettevõtliku vaimuga noored on tõelised pärlid meie maakonnale.
Tema on tõestus selle kohta, et kui oled ettevõtlik ja avatud, saab ka meil siin nn ääremaal end teostada. Lootus jääb, et tema eeskujul leiavad paljud eneseteostusvõimalusi nii maakonnas kui mujal Eestis.
Ning loomulikult on Katre tõestus ütlusele «kes palju teeb, see palju jõuab».
Lisaks sellele, et Katre sebib nii koolis kui EÕELis palju ringi, jätkub alatasa teda appi ka meile Tõlliste noortekeskusse.
Tulevikupildis näen talle palju rakendust nii siinkandis kui ka väljaspool Eestit, olgu see noorte või ettevõtlus- ja majandusõppega seoses.