Ohvriallikas Nuudaläte on kultuurimälestis registrinumbriga all 13117 ja asub Puka vallas kinnistute Katla 2 ja Katla 3 piirialal Tartu–Valga maantee vahetus läheduses. See allikas asub kunagise Katla talu maadel ja seda külastab keskeltläbi 10–15 seltskonda ja üksikisikut päevas.
Allikas asub minu lapsepõlveaegsetel karjamaadel ja metsaaladel, millest suur osa omaaegse aktiivse kruusakaevandamise tulemusena tunduvalt oma algset kuju on muutnud.
On üldse ime, et karjääri tekkides allika vahetusse lähedusse see üldse veel säilis ja selles vett ikka jätkub, kuigi kahel pikemal põuaperioodil – üks möödunud kümnendi talvel ja teine suvel – on allikas ka kuivaks jäänud, mida varasematest aegadest keegi meenutada pole suutnud.
Allika nimi on ilmselt tekkinud talukoha nime järgi, mida varasemates kirikukirjades märgitud Nuuda taluna. Või on see hoopis vastupidi – talu nimetati allika järgi – kes teab.
Igatahes on sellega niikuinii suur segadus. Kohalike inimeste käest ei tasu kummagi nime – Nuuda ega Katla – järgi seda talukohta küsima minna, sest ümbruskonna rahvas teab kohta üksnes Koera talu nime all.
Aga allika vesi on tänapäevani sama kuulus, nagu oli see minu karjapoisipõlves. Olen kohanud inimesi Tallinnast, kes külastades oma maakodu Sangaste kandis, võtavad kaasa sealt vähemalt kahenädalase joogivee varu, mis selle aja peale veel kunagi riknenud pole.
Vesi oli kuulus juba lapsepõlves kui tervendav vahend, millega silmi loputada ja erinevalt kõigist ümbruskaudsetest allikatest ei sisalda see märgataval hulgal rauda. Lähikonnas on inimesi, kes oma toiduvee täielikult sellest allikast koju veavad.
Allika ümbrus (Katla 3) on olnud minu valduses alates aastast 1995. Selle aja jooksul olen püüdnud jõudumööda eriti allika ümbrust korrastada ja kujundada: teinud sanitaar-, valgustus- ja puhastusraiet, istutanud uusi puid, koristanud laialiloobitud ja metsa sokutatud rämpsu, niitnud vähemalt kord aastas lagedaid kohti ning piirisihte ja teinud muid taolisi töid.
Selle juures on muidugi olnud ka agaraid «abimehi» loodusest endast. Kord jalutasid põdrad läbi parkmetsaks kujundatava ala ja panid nahka kõik pehmemad osad paljudelt kasvama jäetud noortelt lehtpuudelt ja ladvad paarilt mehekõrguselt ebatsuugalt. Siis leidsid ilmselt metskitsed üles kolm samakõrget seedermändi ja ühe serbia kuuse, ning koorisid nende noored tüved täitsa paljaks, nii et nende puudega enam midagi peale hakata polnud.
Samuti ehitasid koprad allikast väljuvale ojale tammi, uputades suure tüki naabrimehe metsa. Samuti uuristasid nad salajase väljaronimise käigu otse minu ilusa nulu alla, nii et noor puu kogu täiega nende kaevatud auku kukkus.
Ilves leidis allikast joomas käies teise, juba inimesekõrguse nulu olevat kõige sobivama küüneteritamise koha, nii et ega sellel puulgi pikka pidu ei ole. Aga eks metsloomadel on oma õigused, mida keegi nendelt võtta ei saa ega tohigi.
Aga see, mis mind kirjutama ajendas, puudutab hoopiski inimeste käitumist, millega tihtipeale kuidagi rahul olla ei saa. Olen ju sellega arvestanud, et allika juures käia tahetakse, ja kõik, kes huvi tunnevad, on teretulnud, aga peaks katsuma looduses käia nii, et teist ei jääks järele jälgi, mis hooldatud keskkonnas haavade ja pikaks ajaks jäävate armidena haigutavad.
Allika juurde viib läbi kinnistu ka autoga sõidetav tee. Kuid paljud loevad õigeks autoga sõitmist otse allika servale – ilmselt põhimõttel, et jala ei käi, aga vett joob küll –, mida õnneks takistab pehme ja vesine pinnas. Seal siis ukerdatakse, raiutakse väljaronimiseks oksi ja puid ning järele jäävad õudsed mudased rööpad. Nende silumine ei tule pähe kellelgi.
Aastaid on allika ümbruses tegutsenud keegi eriliselt minu peale viha kandev inimene, kes korduvalt hävitanud eravaldust tähistavaid silte ja allika läheduses püsti pandud tagasihoidlikku tahvlit. Sellel palutakse allikasse mitte loopida münte, reostada ümbrust, lasta allikasse koeri, uuristada allikasängi sügavamaks, samuti soovitakse karastavat janukustutust.
Eriti jõhker tundus kolme mõnisada krooni maksnud siberi seedermänni ja ühe serbia kuuse istiku istutusaukudest väljakiskumine ja haohunnikule heitmine. Sama õudne oli vaadata tee ääres kasvanud kuuserootsu, millel ühel heal päeval enam ühtegi oksa küljes polnud, või siis näpatud jõulukuusest alles jäänud meetrikõrgust tüve.
Rämpsuloopimist on viimastel aastatel küll varasemaga võrreldes vähem ette tulnud, aga paar-kolm kilekotitäit tuleb aasta jooksul ikkagi põõsaste alt välja tirida.
Keegi helde mees on otsustanud minu sealseid ettevõtmisi toetada ka materiaalselt ja puistab kahel korral aastas ühele ja samale kohale ikka oma 40–50 Carlsbergi õllepurki, nende taarapunkti äraandmisega olen elukohakandis omandanud suurima õllejoodiku kuulsuse. Aitäh, kuid annetada soovitaksin need ikkagi mõnele prükkarile, kes sellest ka tõeliselt rõõmu tunneks.
Lõpuks tahaksin pöörduda kõigi ümbruskaudsete poole, kes võib-olla teab midagi minu erilisest vihamehest või tunneb teda, siis öelda talle, et mu telefoninumber on eravalduse siltidel kirjas ja ma ei kanna tema peale viha ega hau mõrvamõtteid, aga tahaksin väga teada, millega olen selle viha ära teeninud, ja olen valmis ka kokku leppima ja lepitust otsima.