Kommentaar: Visa hing üksinda kodus

Maarius Suviste Foto: Arvo Meeks

Korra aastas tuleb tal hardushetk peale ja ta seab sammud kodu lähedale kirikusse. Võtab mütsi peast. Kuulab pühadeaegseid häid sõnu, peatub mõtteis, tõsineb. Kui see hetk möödas, tõuseb püsti, paneb mütsi pähe ja läheb jälle. Oma igapäevategemiste juurde tagasi. Kui mitte varem, siis aasta pärast tuleb taas. Kirikuseinte vahele. Kas või selleks, et hetkeks peatuda.

Kui saab, käib ta tiiru ära ka mõnel kontserdil. Olgu või kaugel – ikkagi pühadeaeg, tuleb minna, teised ju ka käivad. Kui kõik on muidu ilus, viisakas ja vaoshoitud, siis pärast kontserti läheb kiirustamiseks. Kes jõuab esimesena garderoobi, on võitja.  

Edasi läheb andmiseks tagasiteel koju. Kes kõige kiiremini sõidab ja kõige hullemaid möödasõite teeb, on võitja. Olgu või teel ohtlik must jää. See rahu ja tagasihoidlikkus, mis oli hetki tagasi kaunil kontserdil, on sõrmenipsu kiirusega möödanik. Paljud on justkui oma igapäeva olemuses hetkega tagasi.