Maarius Suviste: Bla-bla sündroom

Maarius Suviste, reporter. Foto: Arvo Meeks

Bla-bla-bla-bla-bla. Kas võis tuttav ette tulla? Hea küll, veel kord. Bla-bla-bla-bla-bla. Aga nüüd?

Jah, kui võrrelda bla-bla-blad meie erakondade ja valimisliitude loosungite, suurte lubaduste ja muu säärase eneseupitusega, siis suurt vahet pole. Sõnum on üks – sisuliselt mittemidagiütlev. Ja nii on olnud harjumuspäraselt valimistest valimistesse. Plusspunktid poliitikule, kelle reklaamplakatil ei ole endast suurt pilti ega ühtegi hüüatust, vaid lihtsalt ja konkreetselt: bla-bla-bla. Ehk jõuab veel nendeks valimisteks ära teha. Vahest oleks isegi lööki.

***

Just sääraselt kirjutasin tunamullu enne kohalikke valimisi (24.08.17, Valgamaalane, «Repliik: Bla-bla-bla»). Nüüd taas valimised ukse ees, seekord trügitakse riigikokku.

Ja kas siis midagi on muutunud!? Kaugel sellest. Bla-bla sündroom on saanud veel nii suurt hoogu juurde, et lippab nagu tuulispask tuhatnelja, saatjaks võimujanu. Kui muidu tõsises poliitikas bla-blale läbi iroonia vunki juurde panna, saab ehk veel kõlavama bla-bla. Siin nad on.

Igaüks loeb! Tõsi ta on, et lugemisoskus on oluline. Aga mida siis igaüks loeb? Raha? Valimislubadusi? Täitmata lubadusi?

Õiglane riik kõigile! Seda lubab partei, kes võimul. Kas praegu elame nende eestvedamisel ebaõiglases riigis, et nõnda vaja kuulutada ja sellega hääli püüda?

Parem tulevik! Aga miks mitte vasak tulevik? Igatahes, kui hääled koos ja mäel, on neil endil kindlasti parem tulevik. Eriti neil, kes nimekirjas ettepoole surutud.

Isamaa on igavene! Huvitav sõnamäng tuleb, kui lahku lüüa: isamaa on iga vene... Elaksime me praegu juba sooneutraalsuse hulluses, tuleks kasutada isamaa asemel kodumaad.

Terve Eesti heaks. Haiged vaadaku ise, kuidas on seni hakkama saanud ja kuidas peavad ka edaspidi toime tulema.

Esimene puhas riik. Regulaarne pesemine ja hügieeninõuded ennekõike.

Pikk plaan Eestile. Pikk jutt, ... jutt. Pikk plaan, ... plaan?

Igatahes, kui hääled koos ja mäel, on neil endil kindlasti parem tulevik. Eriti neil, kes nimekirjas ettepoole surutud.

Aga tõsisemalt: igatahes asi seegi, et kui mitte tihedamini, siis vähemalt iga nelja aasta tagant tulevad ühtedele teised meelde. Õhupallide, tikutopside, pastakate ja teiste ülioluliste asjade jagamisest ning supi, piruka, tee ja muu säärase pakkumisest rääkimata. Aga et siiralt ja omakasu eesmärgita huvi tunda ja küsida ning kuulata, et kuidas sul, hea Eesti inimene, tegelikult läheb – seda tuleb kahjuks harva ette.

Aga nagu ütleb Metsatöll: «Lahinguväljal näeme, raisk!» Seniks aga jätkuvat bla-bla-blad.