Arvamus: Ülemsootska tasuta töö tegemise aeg peaks olema jäädavalt lõppenud

Liina Kersna Foto: Arvo Meeks

Alla poolesaja püsielanikuga maaliline sibulaküla Lüübnitsa Peipsi kaldal võõrustas sel aastal juubelihõngulist 25. Setomaa Kuningriigi päeva. Magusalt lõhnavad värskelt niidetud viljapõllud olid autosid täis pargitud nii kaugele, kui silm seletas. Iga parkija käest kasseeriti kolm eurot. Piletimüüjad ütlesid kell neli, et kuningriigipäevale on tulnud vähemalt 6000 külalist.

Laadal olid letid lookas Setomaa käsitööst ja toidu­kraamist. Viimane käsitööjäätis osteti nina alt ära. Igas müügikohas võis vaadata silma meistrile endale ja neist silmist paistis enamasti rahulolu. Tuhandete seas nägi sadu Setomaa kaunites rahvariietes memmesid, taate, mehi, naisi ja lapsi.

Setodel on oma elujõuline kultuur, mille nad on oskuslikult teinud väärtuseks. Väärtuseks, mille eest on inimesed nõus maksma.

Samas käis mööda rahvamassi «Riigikassa» tünn, kuhu korjati annetusi Setomaa kõikvõimsa Peko maapealse asemiku ehk ülemsootska kuluhüvitisteks. Uue ülemsootska valimistel, aga ka varem raadios kurdeti ausalt selle üle, et võimalikke kandidaate on raske nõusse saada. Vastutus on suur, kohustusi ja sõitmist palju, aga kõike seda peab väljavalitu (näiteks uus ülemsootska sai 414 häält) tegema vabatahtliku tööna – tasuta.

Ülemsootska ametit võiks vormiliselt võrrelda rahvasaadiku omaga. Mõlemad valitakse demokraatlikul viisil, mõlema puhul on ootus, et valitu oleks nähtav ning valijate eestkõneleja riigi tasandil, kel oleks visiooni ja valmisolek seda ellu viia.

Mina sõidan aastas keskmiselt 25 000 kuni 30 000 kilomeetrit, sest minu valimispiirkond on 300 kilomeetri kaugusel Tallinnast. Sinna kuluvad suuresti minu kuluhüvitised.

Mulle on öeldud, et viimased ülemsootskad on aastas sõitnud oma kuludega läbi 7000–8000 kilomeetrit, et esindada Setomaa ühishuvi.

Sarnane olukord on ka ülemsootskal, sest ka tema võib olla põhielukohaga hoopis Tallinnas. 25 aastat tagasi pidi ta olema nähtaval vaid kaks korda aastas: ametisse nimetamisel ja ameti üleandmisel. Praegu on seto rahval selge ootus, et ülemsootska oleks nähtav ja kohal aasta läbi. Lisaks peab ta esindama setosid teisel pool riigipiiri.

Mulle on öeldud, et viimased ülemsootskad on aastas sõitnud oma kuludega läbi 7000–8000 kilomeetrit, et esindada Setomaa ühishuvi.

Kui mõelda, mis tuleb mittesetol esimeste asjadena pähe, kui ta Setomaale mõtleb, siis neid on kolm: leelo, ülemsootska ja kuningriigipäev. Leelo on võetud kultuuripärandina kaitse alla, kuningriigipäev muutub iga aastaga aina suurejoonelisemaks ja rahvarohkemaks, kuid ülemsootska kandidaate on raske leida.

Nüüd, kus esimest korda ajaloos on olemas Setomaa vald, mille nimel tehti palju tööd, oleks igati kohane luua Setomaa valda ülemsootska ametifond, et katta tema töökulud.

Läbi aastate on ülemsootskade väärikas ja usaldusväärne olek loonud häid suhteid, mis on aidanud hoida ja arendada elu Setomaal. Setod armastavad enda kohta öelda: «Loll võid sa olla, aga kavval pead sa olema.» See on setode võimalus hoida ülemsootska institutsiooni elujõulise ja prestiižikana.